Esimene hooaeg lõppes 2 miljoni meetriga

Taaskord on kätte jõudnud see aeg, kui Sovetskojelt saab tähistamiseks korgi maha lüüa, kuna ergomeetriga sõites täitus 2 miljonit meetrit. Need olid mu esimese hooaja meetrid, mis läksid kui linnulennult. 

 

Elu esimesed miljon meetrit täitusid eelmise aasta 15. novembril. Tunne oli väga hea ja ega ma ei mõelnudki enam, et võiks teise miljonini ka jõuda, vähemalt mitte ühel hooajal. Plaani selleks polnud. Kuid erinevad võistlused tulid ja ma ei tahtnud tiimi alt vedada, seega pingutasin palju ja nii neid meetreid ka kogunes. 

Need 2 miljonit meetrit saab päevade peale harutada lahti järgnevalt:

Hooaja peale sai keskmiselt sõutud 5482 meetrit päevas. See on kõikide päevade keskmine. Kuid iga päeva ma ei sõudnud ja seetõttu on ka eraldi statistika, mis näitab, palju ma korraga sõudsin, kui ma tõesti ergomeetril istusin. Selleks oli keskmiselt 11 437 m. Endalegi imestuseks. 

Esimene hooaeg on lõppenud. Loodetavasti tuleb järgmine sama põnev, kui isegi mitte põnevam. Soovin kõigile ilusat kevadet ja head tervist!

Uued eesmärgid

Pärast Scoutsrännakut hakkasin mõtlema uute eesmärkide peale. On ju hea, kui näed porgandit enda ees rippumas, aitab paremini end sirutada.

Eile sain kätte isikliku treeningkava. Tegemist on kavaga sisesõudmises, mida olen juba peaaegu aasta harrastanud. Soov on parandada aegu distantsidel 500, 1000 ja 2000 meetrit.

Panen siia kirja enda praegused isiklikud rekordid nendel distantsidel:

500m – 1:28,9

1000m – 3:11,2

2000m – 6:58,3

Viimast distantsi olen ma üldsegi vähe sõitnud ja tegemist on üpris vana ajaga, kuid see pole vabandus.

Panen kirja ka eesmärgid, mis mul seoses nende distantsidega on:

500m – alla 1:25,0

1000m – alla 3:07,0

2000m – alla 6:47,0

  

Peaprooviks plaanin ma juuni lõppu ehk jaanipäeva nädalat. Sinna on pisut üle 2 kuu. Arvan, et see on piisav aeg, millega enda vormi parandada. Praeguseks olen läbinud ergomeetril ligi 1,9 miljonit meetrit.

 Kõige esimene pilt, mis minust ergomeetril tehtud. See oli vist eelmise aasta suvel. 

Tehtud! Kevad on alanud.

Olen ka stardis pildile jäänud (foto: Siim Teder, pildid.mil.ee).

On hea alustada blogipostitust ühe kordaläinud eesmärgiga, millele sai pühendatud viimased kaks postitust – Scoutsrännakule nimelt.

Üks eesmärk oli kindlasti see raske militaarvõistlus läbida, teine eesmärk oli läbida see alla 4 tunni. Kõik klappis ajaliselt ja lõppajaks tuli 3 tundi ja 51 minutit, mis on ka isiklik tippmark. Eelmine rekord pärines 2010. aastast ja oli 3 tundi ning 57 minutit.

Tegelikult oleks võinud aeg ka paarkümmend minutit parem olla, sest kui oli jäänud veel viimased 5 km, oli mul veel tund aega kuni nelja tunnini. See tähendab, et kolme tunniga oli läbitud 25 km. Kui metsavahel märkasin silti „Jäänud veel 5 km” hingasin kergendatult, kuna ajaliselt olin täpselt graafikus. Sel hetkel kella vaadates seisid mõlemad seierid kaheteistkümnel.

Peab tõdema, et rännak tundus minevat üllatavalt kiiresti, sest alguses sai ikka päris palju joostud. Võtsin ühtlase tempo ja üritasin hoida seda nii kaua kui võimalik. Jooksime Paldiskist läbi ja mööda pankrannikut ning möödusime suurest majakast. Seal oli ka esimene „checkpoint” ehk joogipunkt. Arvestades seda, kui korras see laud tol hetkel oli, ei olnud tõenäoliselt sealt veel palju inimesi mööda läinud. 2 topsi vett ja jalgadele uuesti valu.

Pildil on Scoutsrännaku teine kurv, mis pöörab raudteejaama poole ja rännak jätkub läbi Paldiski. Isiklikult on mulle see kurv olnud alati vastuoluline. Mitte selle asukoha pärast, vaid seetõttu, et selleks ajaks hakkab alati seljakoti raskus seljas tunda andma ja siis lööb korraga pähe, et „30 kilomeetrit on ju veel minna! Mis sa udu hommikul küll mõtlesid, kui silmad lahti tegid!”. Ehk alguse entusiasmile tuleb alati väike hirm juurde. Aga see hirm on hea, kuna psühholoogiliselt valmistab ette edasiseks katsumuseks.

Kalvar (vend) startis minust eespool ja pani kiirelt eest ära. Umbes 11. kilomeetril jõudsin talle järgi. Selgus, et tal on puus hakanud valutama ning seepärast peab ta rännaku lõpuni jalutama, joosta ei saa. Jätsime hüvasti ja võtsin jälle hoo üles.

Rada oli väga heas seisus. Polnud lund ega suuri loike. Pisut pori oli, aga see oli köömes. Enda trajektooril nägin enam-vähem sama palju tsiviil- ja militaarvõistlejaid. Mõnega oli nii, et kord jooksin mina temast mööda, siis tema minust. Vahepeal sai kõnnitud, siis jälle sörgitud. Selline vahelduva eduga.

Kõige parem hetk oli siis, kui Alexela suured kütusemahutid hakkasid lõpuks paistma. See tähendas, et Paldiski on lähedal ja seega ka finiš.

 

Lõpp hea, kõik hea :) 

P.S. Rännakuks ettevalmistusel aitas kaasa ka Harku Poolmaratonil osalemine. Minu jaoks oli see kui peaproov :)