Tõenäoliselt olete juba kuulnud, et jaanuaris kavatsen koos
Rait Merisaarega purustada kaks maailmarekordit. Kuid miks just sellise otsuse
vastu võtsin?
Oleks liiga lihtne öelda, et „põnevusest” või „tundus
huvitav”. Sellised otsused ei saa sündida hetkeemotsioonide põhjal, vaid
vajavad põhjalikku läbi mõtlemist ja seda eriti minul, kellele need kaks
maailmarekordi katset on elus esimesed. Tõtt-öelda alustasin sõudmisega umbes
15 kuud tagasi, kuid soov aina edasi areneda on olnud suur. Aga see on ainult
üheks põhjuseks, miks rekordiürituse ette võtsin.
1) Teha midagi, mida
varem teinud pole. Praegu on minu ekstreemseimad spordivõistlused olnud
Scoutsrännak ja 700km ergomeetril ühe kuuga. Miljoni meetri rekord ja pikima kestvussõidu
rekord oleks uus viis arenemiseks ja kasvamiseks. Mõnes mõttes oleks see ka
nagu pea ees vette hüppamine tundmatus kohas. Kuid tugevamaks saabki siis, kui
võtad kanda ühe suure ja raske tüki. Maailmarekordi Projekt on üks sellistest.
2) Mulle meeldib
sport. Miks mitte tegeleda alaga, mis sulle meeldib ja üritada seal ka
midagi saavutada. See oleks nagu tänu spordile endale, mis on mulle häid
emotsioone pakkunud.
3) Elus tuleks koguda
elamusi. Kindlasti saaks ühe tõeliselt suure elamuse ka benji-hüpet või
langevarjuhüpet tehes. Kuid ka 5 päeva järjest ergomeetri sõudmist on omaette
elamus. Ka alates sellest, kui Maailmarekordi Projekti avalikustasime, on mu
igapäevaellu tunginud nö uus elamus. Alguses vajas see mõte harjumist ning
öösel kippusid ikka hirmuunenäod tulema. Nüüd olen mõttega harjunud ning olemas
on konkreetne eesmärk, mille nimel trenni minna, oma tervist jälgida ja oma
plaane teha. See on hea tunne!
4) Aidata teisi. Maailmarekordi
Projekt on heategevuslik ettevõtmine, millega soovime juhtida tähelepanu invasportlastele.
Praegu käib sponsori otsing, kes oleks nõus meie rekordite nimel Invaspordi
Liidule annetuse tegema. Olen kontakteerunud juba umbes 15 suurfirmaga, kuid
paraku on kõik andnud eitava vastuse. Kurb. Kuid eks otsingud käivad edasi ja
aega on veel 2 kuud. Loodetavasti ka leiame selle tubli sponsori. Jutt käib
siis 1000 eurost.
5) Olla eeskujuks.
Minu eeskujudeks on alati olnud sportlased. On imeline lugeda autobiograafiaid,
kus vaesusest, läbi haiguste või läbi suurte raskuste on sirgunud
maailmameistrid ja oma alade tipud. Tee tippu pole kerge, aga need, kes sinna
jõuavad on visad. Tahaks olla näide sellest, et kuigi seisad silmitsi suure
takistusega, ei löö sa selle ees kohkuma ja viid oma võetud eesmärgi lõpuni. Seda
olen õppinud tippsportlastelt.
Tahaks öelda aitäh kõigile, kes meie Facebooki lehekülge
laikinud on ja ka meediafirmadele Õhtuleht, Delfi Sport ning ERR, kes meie
rekordiüritusest kirjutasid.
