Kuu aega ilma

Nüüd, kus seljataga on isiklikud rekordid, Viljandi sõudelaager ja 23 päeva kestnud sõudmisvõistlus Tour D’Estonie, leidsin täna aega jõusaali minna hantleid katsuma. Möödas on umbes kuu aega sellest, kui jõudu sai tehtud ja ega tuuri ajal polnudki aega jõusaalis möllata.

Täna raskusi kätte võttes, andis tunda see, et vanu raskuseid nagu väga ei jõuagi enam tõsta. Sõudmistuuriga oli tekkinud rohkem vastupidavust, kuid jõudu oli nagu vähemaks jäänud.

Tuuril oli sõite, mis mulle endale meeldisid väga, kus oli minekut ja vastupidavust ning ergomeeter vuhises kiire hooga. Kuid oli ka neid sõite, mis tulid pärast just neid kiiremaid etappe ja siis andis väsimus kontides tunda ning need olid üpris kurnavad etapid.

Samas ega päevad pole vennad ning kõik ei läinud alati nii nagu hommikul enesetunne oli. Näiteks ühe parima etapi sõitsin ma üks päev pärast 31,3 kilomeetri pikkust etappi. Järgmine päev oli jõudu ja võhma tõmmata 17,5 km pikkune etapp keskmise ajaga 1:52,6/500m.

Pärast sõitu rippus nägu alati nagu mõnel Simpsonite multikategelasel.

1:52,6/500m. 

Tuuri 21 etapist läbisin 17 etappi. Minituuri 5 etappi tegin algusest lõpuni kaasa ja sain 3. koha seal arvestuses.

Võib kindlalt öelda, et tuur oli hea trenn. Vorm paranes iga etapiga ja seda tõestab ka tuuril sõidetud ajad. Lõpu poole läksid küll etapid lühemaks, aga kui võrrelda pikki etappe tuuri alguses ja tuuri keskel, on keskmine lõpupoole ikkagi väiksem.

Tempo. Mu tempo oli teistest tuuril osalejatest kõrgem. See tähendab, et ma liigutasin end ergomeetril rohkem edasi-tagasi, kui teised. Kui teistel oli tempo keskmiselt 23-27 tõmmet minutis, siis mul umbes 27-30. Mäletan, et pikematel etappidel võtsin sellise aeglase tempo, tõmmates nii 24 tõmmet minutis ja hoides keskmist 2:00/500m kohta. Mingi aja jooksul tundsin, et see tempo ikka pole mulle ning tundsin end mugavamalt kiiremini sõites ja kiirema tempoga.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et tuur oli lahe üritus koos rahvusvahelise seltskonnaga. Prantslased sõitsid hästi ja näitasid kiireid aegu. Võistlejaid oli ka Taanist ning Austraaliast. Üks hea kogemus jälle juures!

Nüüd kuu aega hiljem saab jälle jõusaalis möllama hakata.

 

Tuur on hea trenn

Olen nüüdseks sisesõudmise virtuaaltuuril Tour D’Estonie sõitnud kaasa 11 etappi ning positiivseid üllatusi on iga sõiduga olnud.

Kõige suurem üllatus on see, et peale igat sõitu pole olnud sellist tunnet, et enam ei jõua, vaid vastupidi - vorm on hoopis paremaks läinud. Kui vaadata näiteks esimesi etappe ja keskmist tempot, siis võib näha, et näiteks kõige esimesel etapil (26,2 km) oli keskmine tempo 2:02,2 minutit/500 meetri kohta.

Kaksteist päeva hiljem sõitsin etappi pikkusega 26,5 km ja seal oli keskmine alla 2:00 minuti ehk 1:59,1 minutit/500 meetri kohta. Võiks ju arvata, et mida rohkem tuur edasi läheb, seda väiksemaks jäävad jõuvarud ning ajad hakkavad langema, kuid praeguseks on olnud hoopis vastupidi.

21,5 km distantsil püstitasin ka uue isikliku rekordi poolmaratonis (21 097m). Hoidsin keskmist 1:55 minutit/500m kohta. Vana rekordi keskmine oli poolmaratonis 1:57,9 minutit/500m kohta.

Tuuri on sõita veel 6 etappi, homme tuleb pikim etapp – 31,4 km. Siin minu praegused sõidud. Olen ühe etapi ka võitnud :)

100 kilomeetrit, „villi” ja märja T-särgi võistlus

Praegu toimub virtuaalne sõudmistuur Tour D’Estonie, millest olen osalenud neljal etapil. Kokku olen läbinud pisut üle 100 kilomeetri ja tuleb tõdeda, et tempo on olnud võrdlemisi kiire. 

Seni osaletud etappide pikkused on olnud 26,2km, 28,8km, 23,1km ja 25km. Keskmine kiirus on olnud 2,01,4-2,02 minutit 500 meetri kohta. Ajaliselt on etapi pikkused jäänud 1 tunni 33 minuti ja 29 sekundi ning 1 tunni, 57 minuti ja 36 sekundi vahele.

Võistlust iseloomustab kindlasti tugev konkurents, kogenud osalejad, palju higistamist ning palju kilomeetreid ergomeetril.

Esimese kahe etapiga polnud mul mingeid eesmärke sõiduks ning vaatasin eelkõige kuidas läheb ja kuidas vastu pean. Ei mõelnud üldsegi sellele, mis tempot kavatsen hoida ega ka sellele, mis aja sisse üritan mahtuda. Kuid tasapisi hakkasid tekkima mõned eesmärgid, näiteks üritasin hoida keskmist nii, et see ei läheks ühelgi sõidul üle 2,03 minuti 500 meetri kohta. Siiamaani on see olnud üpris keeruline ülesanne, kuid toime olen sellega tulnud.

Esimene etapp sai sõidetud laupäeval Viljandi sõudelaagris. Päeval sõitsime vee peal paadiga ning seal hõõrusin aerudega peopesad korralikult ära. Pärast õhtul ergomeetrit sõites tulid kätele ka suured villid. Siiamaani on kinnaste kandmine aidanud käsi hoida. 

 Villi tuli külla. Keegi sulajuustu soovib?

Ei saa märkimata jätta seda, et kui distants läbitud, on sõidu lõpuks alati särk nii läbimärg, et mine kas märja T-särgi võistlusele või tuld sellega kustutama. Ehk on see olnud tingitud ka sisesaali tingimustest, kus õhk nii palju ei ringle ja seetõttu hakkab ka higi palju voolama. Välitingimustes on ideaalne selliseid pikki otse sõita.

Tuur jätkub ja käib kuni 27. juulini (kaasa arvatud). Kusjuures enne seda ma ei osanud öelda, kas kavatsen tuurist osa võtta otsast lõpuni, sest põhitöö kõrvalt on üsna keeruline sellist võistlust täies mahus pidada. Samas on tulekul ka tuuri minituur, mis koosneb viiest viimasest etapist. See saab kindlasti huvitav olema. Ja jõudu ning jaksu kõigile, kes kavatsevad tuuri algusest lõpuni läbi sõita. 

Pärast sõitu istub särk nagu selga valatult. Mine märja T-särgi võistlusele või tuld sellega kustutama.