Mida sõime, mida jõime?

Kui ühel päeval otsustad, et tahad kolme kuu pärast teha maailmarekordi, on vaja vettpidavat plaani, mis toimiks nii kaua, kuni ergomeetri hooratas on lõpetanud töö ja rekord tehtud.

Sõudmine oli rekordist üks osa, teine osa oli selleks treenimine ja regulaarne toitumine, et jõuaks trenni teha. Ettevalmistav periood oli kui õppimine eksamiks. Kui olime korralikult ette valmistunud, võis ka eksamitulemus olla hea, kui mitte, siis võis oodata ees läbikukkumine.

Ettevalmistava perioodi jooksul oli vaja välja mõelda plaan ning siis sellest kinni hoida. Ilma distsipliinita poleks jõudnud kuskile ja seda eriti mina, kes tegi trenni põhitöö kõrval õhtuti. Üks väga oluline asi oli sisse viia oma ellu korralik toitumine.

1)      Korralik hommikusöök

2)      Korralik lõunasöök

3)      Šokolaad, banaan või toitev snäkk enne kella poole 6st trenni

4)      Õhtusöök pärast trenni

Sellist plaani üritasin jälgida iga päev. Kõige raskem oli hommikusöögiga, kuna ikka kippusin kauem magama ja vahest mõtlema, et miks seda hommikusööki üldsegi vaja. Kuid tegelikult pean seda kõige tähtsamaks toidukorraks kogu päevas. Lõunasöökidega on olnud lihtsam, kuna siis juba ärkvel ja kui nälg peal, siis tahad sööma minna.

Trenne nädalas tuli 5-6. Õhtuti on spordisaalid inimestest üsna pungil ja siis ei saanud alati kõiki neid harjutusi trenažööridel teha, mida tahtsin. Kuid nädalavahetuseti on umbes 60% vähem inimesi saalis ja siis sai teha kõik ülejäänud vajaliku. Trennide pikkus oli nädala sees umbes 1,5 tundi, nädala lõpus 2-2,5 tundi.

Sai tehtud jõutreeninguid üla- ja alakehale ning kaks korda nädalas ka pikka aeroobset treeningut. Selleks oli siis ergomeeter või jooks värskes õhus. Teinekord ka Wattbike.

Kuid nüüd sõidu ajal toitumisest lähemalt. Mida sõime? Kas neid asju?

Ei, tegelikult üldsegi midagi sellist. Kõige parem toit oli täiesti tavaline toit, mida saab igalt poeletilt. Vorstid, juust, leib, jogurt, šokolaad, makaronid, banaan, mineraalvesi, isotoonilised spordijoogid, müsli, kohukesed, jne. See oli toit, mis meile energiat andis ja minul isegi esimesel päeval kilojagu kehakaalu juurde tõi.

Analüüsides pulsikella andmeid sõidupäevade lõikes, vaatavad vastu tuhanded kulutatud kalorid.

5.01 – kcal kulutatud 12 000

6.01 – kcal kulutatud 14 553

7.01 – kcal kulutatud 13 700

8.01 – kcal kulutatud 9000

Neid andmeid vaadates tuli mul meelde üks Kristjan Pordi loeng, kus sai kunagi käidud. Ühes tema slaidis oli kirjas, et Tour de France’i jalgratturid kulutavad päevas kuni 9000 kcal. See pidavat olema inimese limiidiks. Aga näib, et jutt käis päeva jooksul kulutatud kcaloritest, mitte ööpäeva jooksul, seetõttu pole ka ime, et neid oli mul üle 9000. 

 

Kuna kaloreid sai palju kulutatud, ei langenud kaal. See tähendas, et süüa tuli sama palju, kui sai kulutatud. Söömine läks tegelikult üsna märkamatult, sest aeg-ajalt sai aknalaua peal olevast taldrikust võetud ja kui taldrik tühi, siis kohe uus asemel.

Und kogunes kolme öö peale kokku ehk ainult poolteist tundi. Kuigi maksimaalselt oli mõlemal uneaega umbes 3 tundi, ei tulnud uni ju täpselt siis, kui vahetus lõppes. Teinekord ei tulnudki uni peale kui oli aeg magada.

Kõige raskem oli sõita öösel, sest siis on biorütmid teised ja kehatemperatuur madalam. Külmavärinad olid tavaline nähtus. Unepuudusega kipuvad ka viirastused ligi hiilima. Meel teeb trikke ja mis parata, nägin ka mina korraks, et ergomeetri hooratta avast tuleb tossu välja. Nihutasin end pisut lähemale, nuusutasin igaks juhuks, kuid õnneks polnud midagi.

Teine probleem oli lihaste ja liigeste kangeks jäämine. Lõpuks olin juba väga väsinud ja kui vahetus lõppes, siis ei mõelnud muust, kui madratsi peale pikali viskamisest. Nii ka tegingi, kuid 15 minutilise puhkepausiga kippusid jalalihased ja liigesed maha jahtuma, mis tähendas, et ergomeetrile tuli minna külmalt. Ja ega need esimesed tõmbed kõige meeldivad teinekord polnudki.

Vaim oli terve sõidu värske ja allaandmise plaane polnud hetkekski. Kõige raskem oli unepuuduse käes vaevelda. Uni on midagi, mida ei saa ära kaotada ka. Kui üks öö jääb vahele, siis paraku peab selle ikkagi järgi magama. Kolme päevaga kuhjus ikka palju magamata tunde ja see andis neljandal päeval väga hästi tunda.

Lõppkokkuvõtteks ütleks, et tegemist oli väga vinge üritusega ja nautisin iga hetke sellest. Olen väga rõõmus, et sellise asja ette võtsin. Üritasime enda Facebooki lehe kaudu ka teisi oma tegemistega igati kursis hoida, alates sellest, kes on nõus meid sponsoreerima, kuni võistluste tulemusteni. Aitäh neile, kes kaasa elasid.

Õhus on ärevust ja elektrit

Sel nädalal on minult üsna mitmeid kordi küsitud, kas vaim rekorditeks valmis. Mis seal salata, kõik tunneks end enne sellist katsumust ärevalt ja nii ka mina. Kuid samas pole ärevusest saanud hirm, vaid hoopis edasiviiv jõud, mis kätkeb endas ka pisut rahulolu, sest lõpuks on ju ootamine möödas ja suur hetk kätte jõudnud.

Hiljuti juhtusin lugema üht lugu Jaapani samuraidest. Tegemist oli sõdalastega, kes läksid alati lahingusse mõttega, et on valmis kaotama, kuid samas endast ka 100 protsenti andma. Kuigi mõõgavõitlusel ja spordil pole midagi suurt midagi ühist, toodi antud loos paralleele mõlemast alast. Võistlusmoment on spordile iseloomulik ning tõenäoliselt mõtlevad edukad sportlased ka nagu samuraid ehk nad on oma alas 100 protsenti sees, valmis pidama armutut võitlust esikoha nimel, kuid samas leppima ka sellega, et alati ei pruugi parimat kohta tulla.  

Tegelikult meil ju pole kontrolli lõpptulemuse üle, vaid ainult enda arengu ja treeningute üle. Kui oled trennis näinud vaeva, muutub ka resultaadini jõudmine reaalsemaks ja see aitab maandada ärevusi ning hirme. Siis pole enam sellist tunnet nagu hüppaks võistlustel tundmatus kohas pea ees vette, vaid trenni tehes muutub ka lõpptulemuseni jõudmine reaalsemaks.

Varalahkunud Bruce Lee ütles kord, et ole vormitu ja kujutu nagu vesi. „Kui valad vee tassi, saab sellest tass. Kuid valad vee pudelisse, saab sellest pudel. Kui valad vee teekannu, saab sellest teekann,” ütles Lee ühes teleintervjuus. Võitluskunstide meistri sõnad on aegumatud. „Voolav vesi ei lähe kopitama,” ütles Lee. Tema lausest võib välja lugeda, et alati tasuks olla avatud uutele kogemustele, alati tasuks liikuda edasi, mõelda, areneda. Nii ka spordis.

Ärevus oli, on ja jääb, kuna see on üks osa inimesest. Looduses, kus on palju kiskjaid ning ellujäämine sõltub sellest, kui kiire, osav või tugev keegi on, aitab ärevus keha ette valmistada edasiseks katsumuseks. Kui ärevust või pinget poleks enne spordivõistlust, oleks vist midagi valesti.

Samuraid moodustasid oma isanda daimjo ihukaitse, samuti teenijaskonna. Kõige auväärsem ülesanne, mille samurai võis saada, oli isanda mõõga valvur, aga oli teistsuguseidki, nagu vihmavarju valvur või "vee andja hommikul pärast und". Allikas: Wikipedia.