Ilmataat, ära alt vea!

Praeguseks olen 2 nädaga läbinud umbes 15 kg seljakotiga juba pisut üle 40 kilomeetri. Peab tõdema, et jooksmine on alguses olnud alati päris raske, kuid pika peale harjub ära.

Nagu ikka, tuli alguses võidelda teatud anomaaliatega, nagu näiteks okserefleks pärast 5. kilomeetrit ning reielihaste kramp pärast 10. kilomeetrit. Õnneks need hädad möödusid ning pole enam kimbutanud.

Kuigi praegu osalen ka kuu aega kestval sõudmisvõistlusel (iga päev sõua palju jõuad ja pane logiraamatusse meetrid kirja. Kes kuu ajaga kõige rohkem meetreid kogub on võitja.), pole ma seal eriti palju meetreid teinud. Enamjaolt mööduvad trennid jõusaalis jõudu tehes ja väljas joostes.

Vaadates praegust ilma, võib olla optimistlik. Eile sattusin ka ühe uudise peale, kus aprilli alguseks lubati lund. See oleks pisut halb, kuna rikuks raja ning siis tuleks sumbata lumes ja poris. Aga pole kehva ilma, on ainult kehv riietus nagu üks tark mees kord ütles. Eks saab ka keerulistes tingimustes hakkama.

Homme sõuan Harku poolmaratonil 21 097 meetrit ehk poolmaratoni, mis on mõnus vahepala enne järgmise nädala Scoutsrännakut.

Ilmataat on järgmiseks nädalaks üsna optimistlik. Loodetavasti sademeid ei tule. 

Odomeetri näit kerkis üle 1,7 miljoni meetri

Täna pärast 5000 meetri sõitmist sõudeergomeetril, lõin numbrid taaskord Concept2 süsteemi sisse ning avastasin, et olen 10 kuuga läbinud ergomeetril 1700 kilomeetrit. Ka endale on üllatus, kui palju meetreid on kogunenud. 

Nüüd ajas tagasi vaadates võin öelda, et ergomeetril olen ikka päris pikki tunde istunud. Esimesed 10 000 meetrit sõudsin 2012. aasta lõpus, kui istusin ergomeetrile ja mõtlesin, kui kaua suudan sõuda. Umbes 8000 meetri juures tulid juba loobumismõtted ning pikast istumisest hakkas tagumik ka valutama. Pingutasin ikka 10 000 meetrit ära, kuna ilus ümmargune number ju. Ajaks oli 45 minutit, mis tegelikult oli küllaltki nõrk aeg.

Asi muutus huvitavamaks eelmise aasta maikuus, kui kevadtundest ja suurest suve ootusest hüppasin ükskord ergomeetri selga ning mõtlesin sõuda 500 meetrit nii kiiresti kui võimalik. Ajaks tuli 1 minut ja 42 sekundit. Mina olin omadega täiesti läbi ning uskusin, et see on igati korralik aeg. Paraku aega Concept2 süsteemi sisse lüües ja seal seda teistega võrreldes, oli tegemist üpriski alla keskmise ajaga.

Siis otsustasin, et aeg peab paremaks muutuma ning hakkasin selle nimel trenni tegema. Hakkasin rohkem jõusaalis ergomeetri taga trenni tegema ning suvel sai palju ka värskes õhus joostud. Pideva katsetamise ja youtube’i õppevideote taustal hakkasid ka minu ajad paranema. Võin öelda, et võrreldes mai 1 minuti ja 42 sekundiga, on mu 500 meetri aeg paranenud 1 minuti ja 28 sekundini.

Üksi sõites hakkas igav ning seetõttu otsustasin enne sügist ka võistkonnaga liituda. Lappasin mööda Concept2 süsteemi ja avastasin sellise tiimi nagu Empty the Tanks. See polnud väga suur tiim ning seetõttu luges seal ka igaühe enda isiklik panus palju rohkem. Tiimil on ka blogi, kuhu tiimi juht Caroline kirjutab iga nädal midagi. Olgu see siis kas võistluste kokkuvõte või lihtsalt teavitus eelolevatest võistlustest – alati on seal palju infot.

Koos Empty the Tanksiga osalesin ka esimesel kuu aega kestval võistlusel „Fall team Challenge”, kus sõudsin kuu ajaga 700 kilomeetrit. Päevas teeb see pisut üle 23 kilomeetri. See polnud kerge ning kõik meetrid ei jagunud nii ühtlaselt, et iga päev 23 kilomeetrit. Oli päevi, kus sai vähem sõutud ja oli päevi, kus sai rohkem sõutud. Kõige rohkem sõudsin nädalavahetuseti ja siis tulid päevas ikka 40-50 km otsad. 

Milleks selline hullumeelsus ette võtta? Ega ma ise ka ei teadnud miks. Ehk oli asi ka tiimikaaslastes, kes sõudsid iga päev palju meetreid ja ma mõtlesin, et tahaks kasvõi võistkonna esikolmikus olla. Hiljem pärast võistlust ütles isegi üks tiimikaaslane, et jätkas võistluse lõpus sõudmist seetõttu, kuna mina temast edetabelis mööda läksin. Ta pingutas kõvasti ja mina olingi vahepeal tema kannul ja vastupidi. Võistluse lõppedes oli ta minust napilt ees.

Pärast seda osalesin ka 24 tunni Eesti rekordi püstitamises, kus segavõistkonnaga (mehed ja naised) sai uus Eesti rekord püstitatud. Sõitsin öösel ja pingutasin kõvasti. Igavesti lahe üritus oli! Vaata pilte sellest SIIN.

Juba sügisel hakkasin Eesti suurima sisesõudmisevõistlusel osalemisest unistama. Tegemist oli nimelt Alfa 2014-ga, mis toimus jaanuari lõpus. Mulle meeldis see üritus väga, kuna võistlusel oli tegemist väga mõnusa atmosfääriga ja suutsin isegi oma isiklikku tippmarki 1000 meetris parandada 3 minuti ja 11 sekundini. Juhhei!

Enne seda osalesin detsembris toimunud 1000 meetri võistlusel Pärnus. Mäletan, et pärast sõitu kulus mul ikka üpris kaua aega, et end koguda. Pingutus oli mu enda jaoks olnud meeletu. Siis kui suutsin endale vastata küsimustele, et kus ma olen ja kes ma olen, ajasin end spordisaali matilt püsti ja võtsin sammud riietusruumi poole. Enne riietusruumi jõudmist tundsin, et miski tahab üles tulla. Ja see tuligi. Õnneks jõudsin enne seda WC-sse. Keegi õnneks ei näinud, aga kuulda võis küll.

Jaanuaris toimus ka kuu aega kestnud sisesõudmisvõistlus, kus osalesin Eesti tiimis. See oli lahe üritus, kuna ühes võistkonnas sai sõita koos Eesti sõudetippudega. Pole ju tavaline, kui saab ühise eesmärgi nimel pingutada koos maailmameistrivõistluste medalivõitjatega. Minu panuseks oli kuu ajaga 417 kilomeetrit. Tiimisiseselt oli see suuruselt 5. panus. Kaks esimest sõitsid kumbki üle miljoni meetri.

Sõudmine on raske ala, seetõttu see ongi huvitav. Aga eks iga spordiala ole raske, sest ilma pingutamata häid tulemusi ei tule. Lisaks on sõudmine ka harrastajatele huvitav, kuna Concept2 on loonud väga motiveeriva keskkonna, kus iga kuu toimub midagi põnevat. Lisaks aitab sõudmine ka hästi vormis püsida. Kui mingi ala meeldib, siis tasub alati pingutada!