Pärnu MV

HÄID JÕULE!!!

Pärnus 1000m ajaga 3:06,1. 

Nüüd järgmiseks Alfale.

6000m uue isikliku rekordiga

Laupäeval toimusid Viljandis Eesti meistrivõistlused 6000m distantsil, millega sai ühtlasi alguse ka 2015/16 EMT sarja sisehooaeg.

Võtsin võistluselt osa ja sain enda vanusekategoorias hõbemedali. See aasta on süsteem pisut muutunud kui eelmisel aastal. Nimelt nüüd pole enam meesveteranide 27-44 vanuseklassi, vaid mitu erinevat. Mina sõitsin 27-35 vanuseklassis.

Sõit ise oli algusest lõpuni üsna intensiivne. Lõpu aeg tuli 21:31,4 ehk keskmine 500m kohta oli 1:47,6. Võrreldes eelmise aastaga, sai isiklikku rekordit parandatud umbes 13 sekundi kohta, mis on tegelikult üsna hea tulemus.

Trenni sai tehtud enamjaolt intervalltreeninguid, vahepeal sai sõidetud ka mõni pikem ots. Ka Wattbike andis enesekindlust juurde. Nüüd on järgmine sõit 19. detsembril Pärnus ja selleks on 1000m.

Meeste arvestuses võidutses Tõnu Endrekson. Mul temaga suvest pilt ka ;)

Arvustus pulsikellale Polar V800

Täpselt aasta aega tagasi sain endale pulsikella Polar V800. Kuna tegemist on väga mugava ja tugeva kellaga, on see mul olnud kogu aeg käe peal ja seda isegi magades.

Nagu juba sissejuhatuses sai mainitud, siis on tegemist mugava ja ilusasti disainitud seadmega, mis ei sega mind ka siis, kui ma sporti parasjagu ei tee. Seetõttu ongi see mul kogu aeg käe peal olnud. Võiks mu mõelda, et äkki võtaks magamiseks selle käe pealt ära, laseks käel hingata ja mis kasu sellest üldsegi on, kui see öö ajal peal on. Tegelikult on Polar V800 selline, et see mõõdab isegi sinu une kvaliteeti. Ehk hiljem saab vaadata, kui palju sul oli öö jooksul sügavat und, palju rahutud und ja millist mõju võiks see su treeningtulemustele kokkuvõttes avaldada.

Teine väga oluline põhjus, miks ma pulsikella kogu aeg kannan, on kella istumishäire. See on selline häire, mis näitab, kui oled liiga kauaks istuma jäänud. Teatavasti on just istumine see, mille tõttu tekivad kontoritöölistel tervisehäired. Kui on aga olemas seade, mis ärgitab liikuma, on see igati positiivne. See näitab ka seda, et kui teed kontoritööd, siis katsu liikuda iga tund ja regulaarselt. Siis oled ka produktiivsem ja mõte töötab paremini ning kell häiret ei anna. Tean omast käest.

Kolmas põhjus, miks ma Polar V800 kogu aeg kannan, on selle näidik, mis näitab kaugel mul on taastumine viimasest treeningust. Kuna kellal on sammulugeja olemas ja selle järgi liigub ka päevane % (ehk siis päevane norm, palju sa peaksid ennast liigutama, et su keha saaks piisavalt koormust), arvestatakse taastumisse ka kõik need tehtud ja tegemata sammud.

Antud ülevaadet kirjutades, on mu tänane aktiivsusprotsent 357. Täna sai tehtud pikki treeninguid koos pulsivööga. Kell näitab, et mu taastumine läheb tasemele „balanced“ ehk tasakaalu, kolmapäeva varahommikuks. Siis võib uuesti trenni minna.

Kõige täpsemini saab kindlasti neid erinevaid taastumise- ja väsimustasemeid siis, kui sul on pulsivöö. Siis saab ka kulutatud kilokaloreid ja pulsi kätte. Kell ikkagi arvestab sinu maksimumpulsi järgi ja mida kõrgem on treeningu ajal pulss, seda kauem tuleb taastuda.

Arvan, et tegemist on igati mõistliku investeeringuga neile, kes tahavad oma sportlikke tulemusi parandada. Kellal on ka GPS funktsioon ja seetõttu on sellega igati põnev käia jooksmas, kuna näitab palju kulub aega kilomeetri läbimiseks. See aasta osalesin Polar V800-ga ka SEB Sügisjooksu poolmaratonil. Tänu sellele kellale, suutsin üsna täpselt ära aimata oma lõpu aja.

Polar tuli sel aastal välja ka uudse lahendusega, mis muudab pulsikella juba natuke nutikella sarnaseks. Tarkvara uuendamisega saab kellale funktsiooni, mis näitab kella ekraanil seda, kes sulle parasjagu telefoni helistab või kes sõnumi saadab. Ise ma väga seda funktsiooni pole kasutanud, kuna see kurnab kella akut ning ega ma nii aktiivne nutitelefoni kasutaja ka pole. 

Kella aku, ilma pulsivööd ja GPSi kasutamata, kestab umbes 30 päeva. Eriti hea oli see õppuse „Siil“ ajal, kui olin 2 nädalat metsas ja siis kell kogu aeg käe peal. Vaja polnud laadida, samas oli aeg kogu aeg teada ja seetõttu ei tulnud kuskile hilineda.

Polar V800 on ka vastupidav ning tugev. Sõjaväe õppuse ajal torkas see eriti silma, kuna tihtilugu sai kell enda vastu lööke. Teine suur pluss on kella disain ja see, et ta ei kipu kuskile takerduma ega kinni jääma. See muudab sellest igati heaks kaaslaseks. 

Ise arvan, et Polar V800 on küll treeningute taset tõstnud, muutnud need täpsemaks ning aidanud ka tulemusi parandada. Kuna mul treenerit pole ja teen trenni ikkagi suuresti enda lõbuks, on see igati hea abimees treeningutel. Arvan, et need, kes kella ostavad, ei pea pettuma.

Rohkem infot Polar V800 funktsioonide kohta siin (eestikeeles).

Ära tuli - täispikk maraton!

Kui aprilli alguses sai proovitud maratoni sõita, siis tookord paraku lõpule ei jõudnud.

 

Uuesti sai proovitud möödunud nädalavahetusel. Seekord sai lõpuni sõidetud (lõpus oli juba päris valus). 

Esikoht ja isiklik rekord :)

Üle pika aja

No tere! Pole pikka aega midagi kirjutanud, kuna tegelikult pole selleks eriti põhjust ka olnud. Nüüd, kus aga selline külmem aeg jälle käes ja rohkem peab toas passima, siis tuleb elektrooniline sulg jälle kätte haarata.

Suvi möödus....kiiresti, nagu ikka. Kokku sai osaletud Tour D'Estonie kolmel etapil. Plaan oli kohe esimesel etapil sõita täiest jõust ja siis teine ja kolmas päev puhata. Plaan oli ka esimene etapp kohe võita ning see ka õnnestus. Otsustasin see aasta Td'E-l täispikkuses mitte osaleda, kuna tahtsin suve ja vaba aega nautida.

Trenne sai ka suvel üsna intensiivselt tehtud. Ergomeetrit vähem, rohkem jõutreeninguid ja meeldima hakkas ka Wattbike. Suvel sai isegi Äripäeva Hobi rubriigile ergomeetrist ja jaanuaris tehtud maailmarekordist räägitud. Tore oli jälle meenutada seda. Lugeda saab selle kohta SIIN.

Eelmine nädal oli ka Firmaspordi sõudmisvõistlus, kus sain kolmanda koha. Tegemist oli iga-aastase võistlusega, kus distantsiks 1000m. Sõitsin ajaga 3:04,2 ja see oli endale mõnevõrra üllatuseks, sest viimati sõitsin täie jõuga 1000m pool aastat tagasi. Isegi trennis ei  proovinud ma varem seda distantsi sõita. Sõitsin pool nädalat ennem ainult 4x250m intervalle, mille keskmine kiirus oli 1:28/500m kohta. Firmaspordil sõidetu oli vaid 1,1 sekundit nõrgem mu isiklikust rekordist. 

Sõidetud on ka Wattbike'i, mis on mulle üha rohkem hakanud meeldima ja tegemist igati hea treeningvahendina "jalapäeval".

 25 km keskmisega 40,3 km/h. 

6 km keskmisega 43,5 km/h.

Järgmiseks. Tahaks sõita ergomeetrimaratoni, mis toimub oktoobri lõpupoole. Loodetavasti ei sega mind siis töökohustused. Pole kunagi varem maratoni distantsi läbinud ei ergomeetril, ega ka joostes. 

Hooaja saldo – üle 2 miljoni meetri

Esimesel mail algas Concept2 logiraamatus uus hooaeg ning seetõttu on hea aeg heita pilk tagasi möödunud hooajale, kui sai kogutud üle 2 miljoni meetri.

Sarnaselt esimesele hooajale, õnnestus ka nüüd mul tõmmata ühe aastaga ergomeetril üle 2 miljoni meetri. Lõviosa – 500 000 meetrit ehk neljandik sellest tuli jaanuari maailmarekordiga, ülejäänud sai sõutud aasta jooksul toimuvate erinevate võistlustega ja lihtsalt enda treenimise käigus..

 

Võrreldes esimese hooajaga, sai lõppenud hooajal kilomeetreid tehtud ka vee peal, kui Pärnus sai paaripäevases laagris sõidetud paarisaerulise kahepaadiga koos tandemikaaslase Rait Merisaarega. See suvi tahaks kindlasti rohkem vee peal sõita. Muljeid Pärnu suvelaagrist koos Eesti neljapaadiga:

Edasised mõtted. Tahaks teha Longest Continuali ehk siis ka teise maailmarekordi koos Raidiga ära. Ei oska praegu öelda, kuna selle võiks teha. Tahaks sõita ka oma elu esimese maratoni ergomeetril. Siiamaani pole ma ühtegi maratoni läbinud, ja seda ka mitte joostes. Seetõttu tahaks selle vea ära parandada :)

Arvan, et eelmise aasta tulemustega võib rahule jääda, kuna isiklikke rekordeid sai parandatud kõikidel distantsidel – nii pikematel, kui ka lühematel.

Eriti rahul olen enda poolmaratoni tulemusega, mis paranes võrreldes möödunud isikliku rekordiga, 2 minuti võrra. Siin ka tulemus:

 
Nüüd tuleb treenimisele vahele reservõppekogunemine Siil, mis kestab 4. maist kuni 15. maini. Selles ajavahemikus saab trennidest aja maha võtta ja tõenäoliselt läheb see puhkusena kirja.Kuid eks puhkust ka vaja vahest ja hea, kui saab mõnikord midagi hoopis teistsugust teha.

Rahuloluks on põhjust

Sügisel enne EMT sarja algust mõtlesin, et oleks tore, kui saaks sisehooaja peale kasvõi ühe medali. Kuid hooaeg lõppes 5 medali ja maailmarekordiga, mis oli täielikult üle ootuste.

Mäletan, et enne EMT sarja sõite toimus oktoobris üks Firmaspordi üritus, kus sai samuti võisteldud sõudeergomeetril. Tegemist oli aga võistlusega, kus ei sõidetud mitte Concept2 ergomeetril, vaid masinaga, millel oli veepaak. See tähendab, et kui Concept2 töötab õhutakistusega, siis see masin töötas veetakistusega.

Kindlasti ei saa neid masinaid üks-ühele võrrelda, sest juba sõidu ajad tulevad masinatel kõvasti erinevad. Mäletan, et võitsin Firmaspordi 1 km sõidu vee-egomeetril ajaga 2 minutit ja 32 sekundit. Conceptiga võrreldes on see hullumeelne aeg, sest kui vaadata näiteks Eesti 1 km reitinguid, siis parim aeg on 2:42,2 ja see kuulub Tõnu Endreksonile.

Tõtt-öelda, läksin Firmaspordi üritusele mõttega, et oleks tore poodiumile saada ning sel hetkel ei osanud hinnata ka oma vormi. Pigem alahindasin seda. Kui sõit sõidetud, oli tulemus ka endale üllatuseks.

Oktoober oli juba see kuu, kui käiku oli lastud ka maailmarekordi plaanid ja alustatud sai Maailmarekordi Projektiga. See oli hea, et me koos Rait Merisaarega asja avalikuks tegime, kuna siis polnud meil enam taganemisruumi ning pingutada tuli kõvasti, sest kes ikka tahaks teiste ees oma lubadusi murda.

Koos Maailmarekordi Projektiga muutusid ka treeningplaanid ehk tuli hakata valmistuma ultra sõitudeks. Kuigi jäin oktoobris toimunud maratonisõidult kõrvale, sõitsin trennis usinalt palju kilomeetreid iga nädal.

Novembris toimusid Eesti meistrivõistlused 6000m distantsil. Kuna äsja läbi saanud EMT sari oli mulle alles teine, siis polnud ma varem 6000m distantsil võistelnud. Mäletan, et sain 2. koha. Novembris toimus ka 24 tunni võistkondlik sõit ergomeetril, kus tõmbasime samuti kõik koos uue Eesti rekordi.

Detsembris toimus EMT II etapp Pärnus ja distantsiks oli 1000m. Seal sain samuti 2. koha ning parandasin isiklikku rekordit (mis pärines suvest) umbes 5 sekundi võrra. Olin rahul, sest arvestades treeningmetoodikat – treenimine ultraks, mitte lühidistantsideks, oli tulemus väga hea.

Siis saabus kauaoodatud jaanuar. Mul on veel nii selgelt meeles 5. jaanuari hommik, kuidas ärkasin, mis kell kohale jõudsin ja mis mõtted valdasid mind, kui nägin ergomeetri monitori ees 1 miljonit meetrit, mis hakkas siis sõidu ajal alla kerima.

Tol hommikul mul ärevust polnud. Olin oma ärevuse juba ära põdenud mitme kuu jooksul enne ning 5. hommikul oli lihtsalt mõte kogu projekt järgnevate päevade jooksul ära vormistada. Kordagi ei olnud sellist üleolevat mõtet, et eelnev rekord pole midagi ja selle saab lihtsalt pihuks ja põrmuks sõita. Eks aukartust oli ikka eelnevate sõitjate ees, kuid samas nende keskmine 2:28 ja midagi peale, tegelikult väga närviliseks tol hommikul ei teinud.

Pigem võisid kõhklusi tekitada muud asjaolud. Näiteks uni ja see, kuidas keha vastu peab sellisele koormusele, sest puhkust ju nende 3,5 päeva jooksul kordagi eriti ei saanud. Sõitsime küll 15 minutiliste vahetustega (esimesel päeval olid vahetused ka pisut pikemad), kuid 15 minutit ei ole ju nii suur aeg, et suudaks täielikult taastuda.

Und tuli vist 3,5 päeva jooksul kokku arvan, et pisut üle tunni, kuigi uneaega oli ca. 4 tundi. Asi oli nimelt selles, et ma ei suutnud unepausidel magada, kuna oli raske ennast sellest kõigest välja lülitada. Mäletan, et esimesel ööl natuke magasin. Teist ööd ei mäleta, kas sain üldsegi sõba silmale.

Sellise unetuse juures hakkas tunduma iga uus öö ja päev, et koht, kus sõidan, on muutunud. Tegelikult olime ju kogu aeg samas ruumis, aga mulle tundus nagu oleks üks päev saal suuremaks läinud, teine päev aga, et väiksemaks.

Pärast rekordi tegemist ei jõudnud mulle tükk aega kohale, et olime teinud ju uue maailmarekordi. Kuid eks see vajas harjumist.

Kuigi liigesed ja eelkõige näpud said palju koormust 3,5 päeva jooksul, ei jäänud mulle sellest mingeid püsivaid tervisekahjustusi. Alfal (EMT 3. etapp) ma küll ei osalenud, kuid veebruari lõpus Väike-Maarjas toimunud Eesti meistrivõistlustel sai 1000m isiklikku rekordit parandatud 2 sekundi võrra ja võetud hõbemedal. Kogu sarja kokkuvõttes olin teine.

Hiljuti sai osaletud ka Sõudespinningu 10km naistepäeva sõidul, kus sai isiklikku rekordit parandatud. Nüüd on märtsi lõpus tulemas ka Harku Poolmaraton, kus kavatsen kindlasti osaleda. 

FOTOL: Selle hooaja saak: Maailmarekord, 5 medalit ja Hamish Bondi ning Eric Murray autogrammid.

Mida sõime, mida jõime?

Kui ühel päeval otsustad, et tahad kolme kuu pärast teha maailmarekordi, on vaja vettpidavat plaani, mis toimiks nii kaua, kuni ergomeetri hooratas on lõpetanud töö ja rekord tehtud.

Sõudmine oli rekordist üks osa, teine osa oli selleks treenimine ja regulaarne toitumine, et jõuaks trenni teha. Ettevalmistav periood oli kui õppimine eksamiks. Kui olime korralikult ette valmistunud, võis ka eksamitulemus olla hea, kui mitte, siis võis oodata ees läbikukkumine.

Ettevalmistava perioodi jooksul oli vaja välja mõelda plaan ning siis sellest kinni hoida. Ilma distsipliinita poleks jõudnud kuskile ja seda eriti mina, kes tegi trenni põhitöö kõrval õhtuti. Üks väga oluline asi oli sisse viia oma ellu korralik toitumine.

1)      Korralik hommikusöök

2)      Korralik lõunasöök

3)      Šokolaad, banaan või toitev snäkk enne kella poole 6st trenni

4)      Õhtusöök pärast trenni

Sellist plaani üritasin jälgida iga päev. Kõige raskem oli hommikusöögiga, kuna ikka kippusin kauem magama ja vahest mõtlema, et miks seda hommikusööki üldsegi vaja. Kuid tegelikult pean seda kõige tähtsamaks toidukorraks kogu päevas. Lõunasöökidega on olnud lihtsam, kuna siis juba ärkvel ja kui nälg peal, siis tahad sööma minna.

Trenne nädalas tuli 5-6. Õhtuti on spordisaalid inimestest üsna pungil ja siis ei saanud alati kõiki neid harjutusi trenažööridel teha, mida tahtsin. Kuid nädalavahetuseti on umbes 60% vähem inimesi saalis ja siis sai teha kõik ülejäänud vajaliku. Trennide pikkus oli nädala sees umbes 1,5 tundi, nädala lõpus 2-2,5 tundi.

Sai tehtud jõutreeninguid üla- ja alakehale ning kaks korda nädalas ka pikka aeroobset treeningut. Selleks oli siis ergomeeter või jooks värskes õhus. Teinekord ka Wattbike.

Kuid nüüd sõidu ajal toitumisest lähemalt. Mida sõime? Kas neid asju?

Ei, tegelikult üldsegi midagi sellist. Kõige parem toit oli täiesti tavaline toit, mida saab igalt poeletilt. Vorstid, juust, leib, jogurt, šokolaad, makaronid, banaan, mineraalvesi, isotoonilised spordijoogid, müsli, kohukesed, jne. See oli toit, mis meile energiat andis ja minul isegi esimesel päeval kilojagu kehakaalu juurde tõi.

Analüüsides pulsikella andmeid sõidupäevade lõikes, vaatavad vastu tuhanded kulutatud kalorid.

5.01 – kcal kulutatud 12 000

6.01 – kcal kulutatud 14 553

7.01 – kcal kulutatud 13 700

8.01 – kcal kulutatud 9000

Neid andmeid vaadates tuli mul meelde üks Kristjan Pordi loeng, kus sai kunagi käidud. Ühes tema slaidis oli kirjas, et Tour de France’i jalgratturid kulutavad päevas kuni 9000 kcal. See pidavat olema inimese limiidiks. Aga näib, et jutt käis päeva jooksul kulutatud kcaloritest, mitte ööpäeva jooksul, seetõttu pole ka ime, et neid oli mul üle 9000. 

 

Kuna kaloreid sai palju kulutatud, ei langenud kaal. See tähendas, et süüa tuli sama palju, kui sai kulutatud. Söömine läks tegelikult üsna märkamatult, sest aeg-ajalt sai aknalaua peal olevast taldrikust võetud ja kui taldrik tühi, siis kohe uus asemel.

Und kogunes kolme öö peale kokku ehk ainult poolteist tundi. Kuigi maksimaalselt oli mõlemal uneaega umbes 3 tundi, ei tulnud uni ju täpselt siis, kui vahetus lõppes. Teinekord ei tulnudki uni peale kui oli aeg magada.

Kõige raskem oli sõita öösel, sest siis on biorütmid teised ja kehatemperatuur madalam. Külmavärinad olid tavaline nähtus. Unepuudusega kipuvad ka viirastused ligi hiilima. Meel teeb trikke ja mis parata, nägin ka mina korraks, et ergomeetri hooratta avast tuleb tossu välja. Nihutasin end pisut lähemale, nuusutasin igaks juhuks, kuid õnneks polnud midagi.

Teine probleem oli lihaste ja liigeste kangeks jäämine. Lõpuks olin juba väga väsinud ja kui vahetus lõppes, siis ei mõelnud muust, kui madratsi peale pikali viskamisest. Nii ka tegingi, kuid 15 minutilise puhkepausiga kippusid jalalihased ja liigesed maha jahtuma, mis tähendas, et ergomeetrile tuli minna külmalt. Ja ega need esimesed tõmbed kõige meeldivad teinekord polnudki.

Vaim oli terve sõidu värske ja allaandmise plaane polnud hetkekski. Kõige raskem oli unepuuduse käes vaevelda. Uni on midagi, mida ei saa ära kaotada ka. Kui üks öö jääb vahele, siis paraku peab selle ikkagi järgi magama. Kolme päevaga kuhjus ikka palju magamata tunde ja see andis neljandal päeval väga hästi tunda.

Lõppkokkuvõtteks ütleks, et tegemist oli väga vinge üritusega ja nautisin iga hetke sellest. Olen väga rõõmus, et sellise asja ette võtsin. Üritasime enda Facebooki lehe kaudu ka teisi oma tegemistega igati kursis hoida, alates sellest, kes on nõus meid sponsoreerima, kuni võistluste tulemusteni. Aitäh neile, kes kaasa elasid.

Õhus on ärevust ja elektrit

Sel nädalal on minult üsna mitmeid kordi küsitud, kas vaim rekorditeks valmis. Mis seal salata, kõik tunneks end enne sellist katsumust ärevalt ja nii ka mina. Kuid samas pole ärevusest saanud hirm, vaid hoopis edasiviiv jõud, mis kätkeb endas ka pisut rahulolu, sest lõpuks on ju ootamine möödas ja suur hetk kätte jõudnud.

Hiljuti juhtusin lugema üht lugu Jaapani samuraidest. Tegemist oli sõdalastega, kes läksid alati lahingusse mõttega, et on valmis kaotama, kuid samas endast ka 100 protsenti andma. Kuigi mõõgavõitlusel ja spordil pole midagi suurt midagi ühist, toodi antud loos paralleele mõlemast alast. Võistlusmoment on spordile iseloomulik ning tõenäoliselt mõtlevad edukad sportlased ka nagu samuraid ehk nad on oma alas 100 protsenti sees, valmis pidama armutut võitlust esikoha nimel, kuid samas leppima ka sellega, et alati ei pruugi parimat kohta tulla.  

Tegelikult meil ju pole kontrolli lõpptulemuse üle, vaid ainult enda arengu ja treeningute üle. Kui oled trennis näinud vaeva, muutub ka resultaadini jõudmine reaalsemaks ja see aitab maandada ärevusi ning hirme. Siis pole enam sellist tunnet nagu hüppaks võistlustel tundmatus kohas pea ees vette, vaid trenni tehes muutub ka lõpptulemuseni jõudmine reaalsemaks.

Varalahkunud Bruce Lee ütles kord, et ole vormitu ja kujutu nagu vesi. „Kui valad vee tassi, saab sellest tass. Kuid valad vee pudelisse, saab sellest pudel. Kui valad vee teekannu, saab sellest teekann,” ütles Lee ühes teleintervjuus. Võitluskunstide meistri sõnad on aegumatud. „Voolav vesi ei lähe kopitama,” ütles Lee. Tema lausest võib välja lugeda, et alati tasuks olla avatud uutele kogemustele, alati tasuks liikuda edasi, mõelda, areneda. Nii ka spordis.

Ärevus oli, on ja jääb, kuna see on üks osa inimesest. Looduses, kus on palju kiskjaid ning ellujäämine sõltub sellest, kui kiire, osav või tugev keegi on, aitab ärevus keha ette valmistada edasiseks katsumuseks. Kui ärevust või pinget poleks enne spordivõistlust, oleks vist midagi valesti.

Samuraid moodustasid oma isanda daimjo ihukaitse, samuti teenijaskonna. Kõige auväärsem ülesanne, mille samurai võis saada, oli isanda mõõga valvur, aga oli teistsuguseidki, nagu vihmavarju valvur või "vee andja hommikul pärast und". Allikas: Wikipedia.