Milleks rünnata maailmarekordeid?

Tõenäoliselt olete juba kuulnud, et jaanuaris kavatsen koos Rait Merisaarega purustada kaks maailmarekordit. Kuid miks just sellise otsuse vastu võtsin?

Oleks liiga lihtne öelda, et „põnevusest” või „tundus huvitav”. Sellised otsused ei saa sündida hetkeemotsioonide põhjal, vaid vajavad põhjalikku läbi mõtlemist ja seda eriti minul, kellele need kaks maailmarekordi katset on elus esimesed. Tõtt-öelda alustasin sõudmisega umbes 15 kuud tagasi, kuid soov aina edasi areneda on olnud suur. Aga see on ainult üheks põhjuseks, miks rekordiürituse ette võtsin.

1) Teha midagi, mida varem teinud pole. Praegu on minu ekstreemseimad spordivõistlused olnud Scoutsrännak ja 700km ergomeetril ühe kuuga. Miljoni meetri rekord ja pikima kestvussõidu rekord oleks uus viis arenemiseks ja kasvamiseks. Mõnes mõttes oleks see ka nagu pea ees vette hüppamine tundmatus kohas. Kuid tugevamaks saabki siis, kui võtad kanda ühe suure ja raske tüki. Maailmarekordi Projekt on üks sellistest.

2) Mulle meeldib sport. Miks mitte tegeleda alaga, mis sulle meeldib ja üritada seal ka midagi saavutada. See oleks nagu tänu spordile endale, mis on mulle häid emotsioone pakkunud.

3) Elus tuleks koguda elamusi. Kindlasti saaks ühe tõeliselt suure elamuse ka benji-hüpet või langevarjuhüpet tehes. Kuid ka 5 päeva järjest ergomeetri sõudmist on omaette elamus. Ka alates sellest, kui Maailmarekordi Projekti avalikustasime, on mu igapäevaellu tunginud nö uus elamus. Alguses vajas see mõte harjumist ning öösel kippusid ikka hirmuunenäod tulema. Nüüd olen mõttega harjunud ning olemas on konkreetne eesmärk, mille nimel trenni minna, oma tervist jälgida ja oma plaane teha. See on hea tunne!

4) Aidata teisi. Maailmarekordi Projekt on heategevuslik ettevõtmine, millega soovime juhtida tähelepanu invasportlastele. Praegu käib sponsori otsing, kes oleks nõus meie rekordite nimel Invaspordi Liidule annetuse tegema. Olen kontakteerunud juba umbes 15 suurfirmaga, kuid paraku on kõik andnud eitava vastuse. Kurb. Kuid eks otsingud käivad edasi ja aega on veel 2 kuud. Loodetavasti ka leiame selle tubli sponsori. Jutt käib siis 1000 eurost.

5) Olla eeskujuks. Minu eeskujudeks on alati olnud sportlased. On imeline lugeda autobiograafiaid, kus vaesusest, läbi haiguste või läbi suurte raskuste on sirgunud maailmameistrid ja oma alade tipud. Tee tippu pole kerge, aga need, kes sinna jõuavad on visad. Tahaks olla näide sellest, et kuigi seisad silmitsi suure takistusega, ei löö sa selle ees kohkuma ja viid oma võetud eesmärgi lõpuni. Seda olen õppinud tippsportlastelt.

Tahaks öelda aitäh kõigile, kes meie Facebooki lehekülge laikinud on ja ka meediafirmadele Õhtuleht, Delfi Sport ning ERR, kes meie rekordiüritusest kirjutasid.

Neile, kes üritavad kuu ajaga sõuda (vähemalt) 700 km

Esmaspäeval saab alguse kuu aega kestev sõudmisvõistlus Fall Team Challenge, kus võidab see, kes kuu ajaga ergomeetril kõige rohkem meetreid ja kilomeetrid läbib.

Eelmise aasta FTC-st on head ja huvitavad mälestused, kuna tegemist oli üldsegi esimese võistlusega, millest sai osaletud. Igatahes, kuu ajaga sai sõutud 700 kilomeetrit ning tiimisisene konkurents oli väga suur.

Võistluse alguses ei olnud mul sihte, palju kilomeetreid võiks sõuda. Esimesel päeval sõudsin 20 kilomeetrit ja see tundus olevat (vähemalt mulle) üsna hea algus. Kuid nagu ikka, leidub tiimis alati keegi, kes sõuab teistest rohkem, nii ka seekord.

Ühesõnaga, mina kogu võistluse üldedetabeli peale ei sõitnud, vaid tahtsin tiimi siseselt võimalikult hea koha saada.

Teisel päeval piirdusin 15 kilomeetriga ja tõusin teiseks. Mõtlesin, et võikski nii 10-15 km päevas lõpuni sõuda, oleks üsna normaalne. Kuid üllatuseks nägin, et teised sõudsid 20-25 km päevas. Mõistsin, et puhkepäevi endale lubada ei saa ning sõuda tuleb isegi laupäev ja pühapäev ja siis mõlemal päeval isegi 30 km kanti.

Kuna kodus mul ergomeetrit pole (see ei mahuks ka mu korterisse), siis pidin igal õhtul käima spordiklubis sõudmas. Tõenäoliselt kõige raskem kogu selle võistluse juures polnud mitte sõutud kilomeetrid, vaid see hetk, kui hakkasid mõtlema, et tuleb jälle sõudma minna. Mõnikord vajas see eneseületust. Keegi küll ei sundinud, aga endal oli tahtmine võimalikult palju kilomeetreid sõuda.

Kõige huvitavam selle võistluse juures oli tõenäoliselt see, et alati kui sõudsin mõne distantsi, leidus keegi, kes sõitis selle kohe üle. Seega pidin kogu aeg võimalikult palju kilomeetreid sõudma. Üks võistleja, kes tiimisiseselt püsis kogu aeg esikohal, teda polnudki võimalik püüda. Pärast võistlust kadus ta ära, tal polnud ka profiilipilti ning ma kahtlustan, kas teda üldse olemas oli. Äkki tegi keegi lihtsalt lolli nalja, sest ta nimi oli ka vastav - „longman” ehk pikk-mees.

Teine võistleja, kellega konkureerisime oli inglane ja reaalselt täiesti olemas. Ta kirjutas mulle pärast võistlust, et muidu oli tal plaan sõuda 500km, kuid nägi, et ma läksin sellest künnisest üle ja ei tahtnud mind nö. mööda lasta. Ta jätkas.

Tegemist oli aga üle 40 aastase mehega ja ta lisas e-kirja lõppu ka selle, et need pikad distantsid ja konkureerimine tegid tal pulsi imelikuks ning pärast võistlust võttis ta mõnenädalase puhkuse. Eks võistlus ole võistlus, aga ega tervist ei maksa seepärast panti panna.

Kui keegi soovib tõesti vähemalt 700km ühe kuuga sõuda, siis on vaja aega planeerida, eriti, kui teed seda põhitöö kõrvalt. 700 km kuu ajaga tähendab umbes 23 km päevas.

Samas, kes soovib midagi erakordset oma elus teha, siis see on üks nendest asjadest.

Tagasi „maismaale” uue isikliku rekordiga

Mõne nädala eest sai ergomeetril ette võetud üks vana lemmikdistants, milleks on siis poolmaraton. Eesmärgiks oli püstitada uus isiklik rekord, mis ka õnnestus.

Vana rekordit (1:55,0/500meetri kohta) sai ületatud 40 sekundiga. Sõidu eesmärk oli hoida keskmist 1:54 või alla selle. Oleksin võinud lõpukilomeetritel minna ka suuremale rünnakule ehk tõmmata näiteks kiirusega 1:50, mis oleks keskmist veelgi alla toonud, kuid tõtt-öelda oli väsimus juba üpris suur, seega üritasin sama kiiruse juurde jääda. 

Nüüd tuleb sõudmisest tulla mõneks ajaks jälle tagasi nö maismaale ehk ees ootab SEB Sügisjooksu poolmaraton. Eelmine aasta startisisin üpris viimastest ridadest ja lõpuaeg tuli pisut alla 2 tunni. Nüüd tahaks aega 1 tund ja 45 minutit või alla selle. Arvan, et see pole võimatu.     

Kolm päeva Pärnus sõudelaagris

Teisipäevast neljapäevani sai Pärnus osaletud sõudelaagris, mis tutvustas akadeemilist sõudesporti. Trenni tegin kaks korda päevas ning Pärnu jõe peal sai kümneid kilomeetreid sõutud.

Treeninglaagri korraldajaks oli kogenud sõudja ja mitme sisesõudmise maailmarekordi omanik Rait Merisaar, kelle juhtimisel sai põhjalikult tutvutud Pärnu Kalevi sõudebaasi, sõudmispaatidega ning sõudjate jõusaaliga.

Jõudsin Kalevi sõudebaasi teisipäeval kella 12 paiku. Tegime Raitiga sõudebaasile umbes poole tunniga tiiru peale. Pärast seda läksime kahese sõudepaadiga Pärnu jõele. Pärast eelmisel kuul toimunud Viljandi sõudelaagrit oli see esimene kord, kui vee peal sai sõidetud.

Esimese päevaga sõitsime kokku umbes 6 kilomeetrit. Sai uuesti asju meelde tuletatud ning ka tehnikat lihvitud. Kokku kulus meil selleks umbes tund aega. Pärast seda tegime lõunapausi ning siis jäi mõni tund aega õhtuseks trenniks, milleks oli jõusaal.

Polegi kunagi sõudebaasi jõusaalis trenni teinud. Sooja tegime ergomeetritel, aga jõudu ühes teises saalis. Seal torkas silma üks trenažöör, mida ma pole üheski teises jõusaalis veel näinud, kuid mis sõudjatele on väga kasulik asi.

Siin see on:

 

Kõige põnevam oli laagri teine päev, kui sai Raitiga koos kahese paadiga sõutud Kalevi sõudebaasist mööda Pärnu jõge kuni avamereni. Edasi-tagasi on selline teekond Regio andmetel 12 kilomeetrit. Kaart sõidust:

Pärast sai jõusaalis erinevaid seeriaid nii kätele kui jalgadele tehtud. Trenni lõpus õnnestus pilt teha ka Eesti neljapaadi liikmetega, kes on valmistumas augusti lõpus toimuvaks MMiks. Palju edu neile!

Kokkuvõtteks ütleks, et laager oli põnev ning silmaringi avardav. Erinevus sõudeergomeetri ja sõudepaadi vahel on ikka väga suur. Sõudepaadil tuleb arvestada tõmbe alguses ja lõpus aerude keeramisega ning tehnikaga. Tuleb jälgida aerude asetust ning tähtsal kohal on ka tasakaal. Ergomeeter on seevastu hea füüsise hindamiseks ja seal sellist tehnikat pole vaja nagu sõudepaadiga.

Kuu aega ilma

Nüüd, kus seljataga on isiklikud rekordid, Viljandi sõudelaager ja 23 päeva kestnud sõudmisvõistlus Tour D’Estonie, leidsin täna aega jõusaali minna hantleid katsuma. Möödas on umbes kuu aega sellest, kui jõudu sai tehtud ja ega tuuri ajal polnudki aega jõusaalis möllata.

Täna raskusi kätte võttes, andis tunda see, et vanu raskuseid nagu väga ei jõuagi enam tõsta. Sõudmistuuriga oli tekkinud rohkem vastupidavust, kuid jõudu oli nagu vähemaks jäänud.

Tuuril oli sõite, mis mulle endale meeldisid väga, kus oli minekut ja vastupidavust ning ergomeeter vuhises kiire hooga. Kuid oli ka neid sõite, mis tulid pärast just neid kiiremaid etappe ja siis andis väsimus kontides tunda ning need olid üpris kurnavad etapid.

Samas ega päevad pole vennad ning kõik ei läinud alati nii nagu hommikul enesetunne oli. Näiteks ühe parima etapi sõitsin ma üks päev pärast 31,3 kilomeetri pikkust etappi. Järgmine päev oli jõudu ja võhma tõmmata 17,5 km pikkune etapp keskmise ajaga 1:52,6/500m.

Pärast sõitu rippus nägu alati nagu mõnel Simpsonite multikategelasel.

1:52,6/500m. 

Tuuri 21 etapist läbisin 17 etappi. Minituuri 5 etappi tegin algusest lõpuni kaasa ja sain 3. koha seal arvestuses.

Võib kindlalt öelda, et tuur oli hea trenn. Vorm paranes iga etapiga ja seda tõestab ka tuuril sõidetud ajad. Lõpu poole läksid küll etapid lühemaks, aga kui võrrelda pikki etappe tuuri alguses ja tuuri keskel, on keskmine lõpupoole ikkagi väiksem.

Tempo. Mu tempo oli teistest tuuril osalejatest kõrgem. See tähendab, et ma liigutasin end ergomeetril rohkem edasi-tagasi, kui teised. Kui teistel oli tempo keskmiselt 23-27 tõmmet minutis, siis mul umbes 27-30. Mäletan, et pikematel etappidel võtsin sellise aeglase tempo, tõmmates nii 24 tõmmet minutis ja hoides keskmist 2:00/500m kohta. Mingi aja jooksul tundsin, et see tempo ikka pole mulle ning tundsin end mugavamalt kiiremini sõites ja kiirema tempoga.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et tuur oli lahe üritus koos rahvusvahelise seltskonnaga. Prantslased sõitsid hästi ja näitasid kiireid aegu. Võistlejaid oli ka Taanist ning Austraaliast. Üks hea kogemus jälle juures!

Nüüd kuu aega hiljem saab jälle jõusaalis möllama hakata.

 

Tuur on hea trenn

Olen nüüdseks sisesõudmise virtuaaltuuril Tour D’Estonie sõitnud kaasa 11 etappi ning positiivseid üllatusi on iga sõiduga olnud.

Kõige suurem üllatus on see, et peale igat sõitu pole olnud sellist tunnet, et enam ei jõua, vaid vastupidi - vorm on hoopis paremaks läinud. Kui vaadata näiteks esimesi etappe ja keskmist tempot, siis võib näha, et näiteks kõige esimesel etapil (26,2 km) oli keskmine tempo 2:02,2 minutit/500 meetri kohta.

Kaksteist päeva hiljem sõitsin etappi pikkusega 26,5 km ja seal oli keskmine alla 2:00 minuti ehk 1:59,1 minutit/500 meetri kohta. Võiks ju arvata, et mida rohkem tuur edasi läheb, seda väiksemaks jäävad jõuvarud ning ajad hakkavad langema, kuid praeguseks on olnud hoopis vastupidi.

21,5 km distantsil püstitasin ka uue isikliku rekordi poolmaratonis (21 097m). Hoidsin keskmist 1:55 minutit/500m kohta. Vana rekordi keskmine oli poolmaratonis 1:57,9 minutit/500m kohta.

Tuuri on sõita veel 6 etappi, homme tuleb pikim etapp – 31,4 km. Siin minu praegused sõidud. Olen ühe etapi ka võitnud :)

100 kilomeetrit, „villi” ja märja T-särgi võistlus

Praegu toimub virtuaalne sõudmistuur Tour D’Estonie, millest olen osalenud neljal etapil. Kokku olen läbinud pisut üle 100 kilomeetri ja tuleb tõdeda, et tempo on olnud võrdlemisi kiire. 

Seni osaletud etappide pikkused on olnud 26,2km, 28,8km, 23,1km ja 25km. Keskmine kiirus on olnud 2,01,4-2,02 minutit 500 meetri kohta. Ajaliselt on etapi pikkused jäänud 1 tunni 33 minuti ja 29 sekundi ning 1 tunni, 57 minuti ja 36 sekundi vahele.

Võistlust iseloomustab kindlasti tugev konkurents, kogenud osalejad, palju higistamist ning palju kilomeetreid ergomeetril.

Esimese kahe etapiga polnud mul mingeid eesmärke sõiduks ning vaatasin eelkõige kuidas läheb ja kuidas vastu pean. Ei mõelnud üldsegi sellele, mis tempot kavatsen hoida ega ka sellele, mis aja sisse üritan mahtuda. Kuid tasapisi hakkasid tekkima mõned eesmärgid, näiteks üritasin hoida keskmist nii, et see ei läheks ühelgi sõidul üle 2,03 minuti 500 meetri kohta. Siiamaani on see olnud üpris keeruline ülesanne, kuid toime olen sellega tulnud.

Esimene etapp sai sõidetud laupäeval Viljandi sõudelaagris. Päeval sõitsime vee peal paadiga ning seal hõõrusin aerudega peopesad korralikult ära. Pärast õhtul ergomeetrit sõites tulid kätele ka suured villid. Siiamaani on kinnaste kandmine aidanud käsi hoida. 

 Villi tuli külla. Keegi sulajuustu soovib?

Ei saa märkimata jätta seda, et kui distants läbitud, on sõidu lõpuks alati särk nii läbimärg, et mine kas märja T-särgi võistlusele või tuld sellega kustutama. Ehk on see olnud tingitud ka sisesaali tingimustest, kus õhk nii palju ei ringle ja seetõttu hakkab ka higi palju voolama. Välitingimustes on ideaalne selliseid pikki otse sõita.

Tuur jätkub ja käib kuni 27. juulini (kaasa arvatud). Kusjuures enne seda ma ei osanud öelda, kas kavatsen tuurist osa võtta otsast lõpuni, sest põhitöö kõrvalt on üsna keeruline sellist võistlust täies mahus pidada. Samas on tulekul ka tuuri minituur, mis koosneb viiest viimasest etapist. See saab kindlasti huvitav olema. Ja jõudu ning jaksu kõigile, kes kavatsevad tuuri algusest lõpuni läbi sõita. 

Pärast sõitu istub särk nagu selga valatult. Mine märja T-särgi võistlusele või tuld sellega kustutama. 

Kolm uut rekordit nädala ajaga

Umbes kaks kuud tagasi võtsin nõuks näha vaeva selle nimel, et parandada sõudeergomeetril enda 500m, 1000m ja 2000m isiklikke rekordeid. Nüüd, kus kõik sõidud sõidetud, on ka kõik isiklikud rekordid purunenud.

Esimesena võtsin ette 2000m distantsi, mille sõitsin 22. juunil. Vana rekord purunes peaaegu 13 sekundiga. 

Vana rekord: 6:58,3, uus rekord: 6:45,6. Eesmärk: alla 6:47. 

Järgmisena sõitsin kolmapäeval, 25. juunil 500 meetrit. Seal purunes vana rekord 1,7 sekundiga. Samas aeg tuli ikkagi alla ootuse, milleks oli 1:25. Vaatamata sellele, suutsin sõidu esimeses pooles tõmmata kiirust, mida varem ei suutnud. 

Vana rekord: 1:28,9, uus rekord: 1:27,2. Eesmärk: alla 1:25.

Kolmanda ja viimase sõiduna sõitsin 1000m. Kuigi algselt oli plaanitud sõita reedel, 27. juunil, otsustasin sõidu lükata edasi pühapäevale, 29. juunile. Põhjuseks lihtsalt see, et reedel spordisaali minnes polnud seda õiget tunnet nagu. Pealegi sain pärast 500m sõitu väikse köha ka :)

Vana rekord: 3:11,2, uus rekord: 3:09,8. Eesmärk: alla 3:07.

Põhjused, miks kaks sõitu tulid alla eesmärgi. Kuigi eesmärgid olid püstitatud, siis kolmest sõidust vaatamata rekorditele, õnnestus ainult ühel eesmärk ületada. Samas uusi rekordeid sõites tuli mõttesse korduvalt see, et kas eesmärgid polnud mitte liiga entusiastlikult koostatud. Entusiam maksis mõnes mõttes ka kätte, sest sõitude alguses tõmbasin uutel rekordkiirustel, kuid olles teinud vähe kontrollsõite, hakkas hoog sõidu teises pooles raugema ja see viis ka tempo alla. Samas ega need eesmärgid kuskile ära ei kao ja eks varsti saab uuesti proovida :)

Nüüd riided pessu ja väike puhkus :)

Üks eesmärk sai juba täidetud!

Ligi 2 kuud tagasi võtsin ette uued eesmärgid, millega tahtsin parandada enda seniseid aegu sõudmisergomeetril. Täna sai üks nendest täidetud, mis näitab, et kahe kuuga on areng ikkagi toimunud ning jõusaalis pole lihtsalt niisama higistamas käidud.

Tegelikult oli plaanis 2000 meetrit sõite üldsegi järgmisel nädalal, aga kuna spordisaal on jaanipäeva tõttu üks päev suletud ja teine päev lühendatud, otsustasin koormuse jagamiseks sõidu täna ära teha.

Kui vana rekord oli 6:58, siis seadsin uueks eesmärgiks sõita alla 6:47. See õnnestus, sest uus rekord tuli 6:45,6. Yippi-kay-yee! Nüüd on ees järgmised katsumused – 1000m sõit ja 500m. 

 

Lisaks ma lihtsalt pidin endast pärast sõitu selle selfie ka tegema! Hahaa :D

 

Käimisvõistlusel sai käidud

Mais toimus kuu aega kestev käimisvõistlus, millest sai esmakordselt osa võetud. Kuigi käimine ise pole midagi keerulist, oli see siiski üks korralik väljakutse.

Ma polnud kunagi varem igapäevaselt nii palju samme teinud kui eelmine kuu. Mai esimene pool möödus keskmiselt nii 10 000 sammu päevas. Halvim päev oli ainult 1000 sammu, kuid samal päeval toimus ka ergomeetri 100 kilomeetri võistlus. Mäletan, et pärast seda läksin otse koju ja viskasin jalad seinale ega viitsinud liigutada end samal päeval enam üldse :)

Kokku tuli maikuus 494 477 sammu ehk 15 951 sammu päevas. Parim päev oli 30. mai ehk võistluse eelviimane päev, kui sai kõnnitud 31 703 sammu. Kilomeetreid tähendas see 15,8.

Käimisvõistlus tõestas, et praeguses Tallinnas, kus suured teed on remondis, on mõistlik käia jala või ühistranspordiga. Kui käisin autoga tööl, oli päevas sammude arv kohe märksa väiksem. Lisaks kulus koju jõudmiseks oluliselt kauem aega. Seetõttu tuli tihti ummikus istudes pähe mõte: võiks ju samal ajal hoopis samme teha.

Õhtuti sai ka väljas vabas õhus pikalt käidud ning ka sealt tuli palju samme. Lisaks avastasin, et õhtuti värskes õhus olles, on järgmine päev üllatavalt reibas olla.

Individuaalselt esiviisikusse ei jõudnud, kuid neljaliikmelise tiimiga tulime kolmandaks. Elagu Börsi Käik!

O’Neilli 4 minuti test

Kõik, kes on kekas jooksnud Cooperi testi, teavad, et test kestab täpselt 12 minutit. Kuidas oleks aga 4 minutilise testiga ja seda ergomeetril?

Endine Briti koondise sõudmistreener Terry O’Neill on koostanud 4 minuti testi, mille saab ergomeetril läbida. Täpselt nagu Cooperi testil, on ka seal oma teatud vahemaad, mille läbides saab siis vastava tulemuse.

Cooperil jaotuvad tulemused 5 rühma: Väga hea; hea; rahuldav; nõrk; väga nõrk. Eraldi on välja töötatud tulemused meestele ja naistele sõltuvalt vanusest.

O’Neilli testil on samuti eraldi tulemused meestele ja naistele sõltuvalt vanusest, kuid seal on ka kaalukategooriad. Ehk igas vanusegrupis on meestele ja naistele eraldi arvestatud kergekaal ja raskekaal. Naistel on kergekaal alla 61,5 kilo, meestel alla 75 kilo.

O’Neilli test on väga lihtne: sõua ergomeetril 4 minutit ja vaata palju meetreid tuli. Selle järgi saad oma tulemust hinnata. Siin on üks väike näide tabelist. 

Rohkem saab testi kohta lugeda siit: http://therowingcompany.com/training/oneill_test

Hirm, mis ei lasknud pool ööd magada

Eile, 10. mail toimus 100 kilomeetri võistkondlik sõit sõiduergomeetritel. Ja kuigi olin ka ennast sinna kirja pannud, vaevasid mind sellega seoses isiklikud hirmud, sest läksime üritama uut Eesti rekordit.

Sõidu tempoks valiti 1:30/500 meetrit. See tähendas, et ühe minuti ja 30 sekundiga tuli läbida 500 meetrit. Selline on sõudeergomeetri arvestuslik tempo.

Tegemist oli kiire tempoga ning seetõttu kahtlesin palju, kas suudan kogu selle viie tunni jooksul jätkuvalt sama kiirusega sõita. Ja kuigi närveerisin juba nädal aega enne võistlust, puges kahtluseuss hinge eriti just viimasel ööl enne võistlust. No mis sa teed, ei suuda magama jääda, mõtted ainult homsel võistlusel.

Võistluspäeva hommikul närveerisin endiselt, kuid keha oli laengut täis. Olin valmis võistlusse sööstma ning andma oma panust.

Imestuseks ei möödunudki esimesed vahetused nii raskelt, kui olin ette kujutanud ning tempo püsis enamjaolt kogu aeg 1:30 või alla selle. Mida lõpu poole, seda lihtsamaks läks ning kui minna oli veel alla 10 kilomeetri, oli sõit lausa lust.

On huvitav, et kui võtad ette midagi, mida varem pole teinud ja mis näib olevat mäekõrguna saavutus, avastad, et su mõtted enda võimetest ei pea paika ning koos tahtejõuga suudad saavutada rohkem kui arvad. Nii juhtus minuga, kuna leidsin endas veel hulgaliselt jõuvarusid ka viimasteks kilomeetriteks.

Ühisel panusel tõmbasime 100 kilomeetri sõidus kaheksakesi uue Eesti rekordi.

Esimene hooaeg lõppes 2 miljoni meetriga

Taaskord on kätte jõudnud see aeg, kui Sovetskojelt saab tähistamiseks korgi maha lüüa, kuna ergomeetriga sõites täitus 2 miljonit meetrit. Need olid mu esimese hooaja meetrid, mis läksid kui linnulennult. 

 

Elu esimesed miljon meetrit täitusid eelmise aasta 15. novembril. Tunne oli väga hea ja ega ma ei mõelnudki enam, et võiks teise miljonini ka jõuda, vähemalt mitte ühel hooajal. Plaani selleks polnud. Kuid erinevad võistlused tulid ja ma ei tahtnud tiimi alt vedada, seega pingutasin palju ja nii neid meetreid ka kogunes. 

Need 2 miljonit meetrit saab päevade peale harutada lahti järgnevalt:

Hooaja peale sai keskmiselt sõutud 5482 meetrit päevas. See on kõikide päevade keskmine. Kuid iga päeva ma ei sõudnud ja seetõttu on ka eraldi statistika, mis näitab, palju ma korraga sõudsin, kui ma tõesti ergomeetril istusin. Selleks oli keskmiselt 11 437 m. Endalegi imestuseks. 

Esimene hooaeg on lõppenud. Loodetavasti tuleb järgmine sama põnev, kui isegi mitte põnevam. Soovin kõigile ilusat kevadet ja head tervist!

Uued eesmärgid

Pärast Scoutsrännakut hakkasin mõtlema uute eesmärkide peale. On ju hea, kui näed porgandit enda ees rippumas, aitab paremini end sirutada.

Eile sain kätte isikliku treeningkava. Tegemist on kavaga sisesõudmises, mida olen juba peaaegu aasta harrastanud. Soov on parandada aegu distantsidel 500, 1000 ja 2000 meetrit.

Panen siia kirja enda praegused isiklikud rekordid nendel distantsidel:

500m – 1:28,9

1000m – 3:11,2

2000m – 6:58,3

Viimast distantsi olen ma üldsegi vähe sõitnud ja tegemist on üpris vana ajaga, kuid see pole vabandus.

Panen kirja ka eesmärgid, mis mul seoses nende distantsidega on:

500m – alla 1:25,0

1000m – alla 3:07,0

2000m – alla 6:47,0

  

Peaprooviks plaanin ma juuni lõppu ehk jaanipäeva nädalat. Sinna on pisut üle 2 kuu. Arvan, et see on piisav aeg, millega enda vormi parandada. Praeguseks olen läbinud ergomeetril ligi 1,9 miljonit meetrit.

 Kõige esimene pilt, mis minust ergomeetril tehtud. See oli vist eelmise aasta suvel. 

Tehtud! Kevad on alanud.

Olen ka stardis pildile jäänud (foto: Siim Teder, pildid.mil.ee).

On hea alustada blogipostitust ühe kordaläinud eesmärgiga, millele sai pühendatud viimased kaks postitust – Scoutsrännakule nimelt.

Üks eesmärk oli kindlasti see raske militaarvõistlus läbida, teine eesmärk oli läbida see alla 4 tunni. Kõik klappis ajaliselt ja lõppajaks tuli 3 tundi ja 51 minutit, mis on ka isiklik tippmark. Eelmine rekord pärines 2010. aastast ja oli 3 tundi ning 57 minutit.

Tegelikult oleks võinud aeg ka paarkümmend minutit parem olla, sest kui oli jäänud veel viimased 5 km, oli mul veel tund aega kuni nelja tunnini. See tähendab, et kolme tunniga oli läbitud 25 km. Kui metsavahel märkasin silti „Jäänud veel 5 km” hingasin kergendatult, kuna ajaliselt olin täpselt graafikus. Sel hetkel kella vaadates seisid mõlemad seierid kaheteistkümnel.

Peab tõdema, et rännak tundus minevat üllatavalt kiiresti, sest alguses sai ikka päris palju joostud. Võtsin ühtlase tempo ja üritasin hoida seda nii kaua kui võimalik. Jooksime Paldiskist läbi ja mööda pankrannikut ning möödusime suurest majakast. Seal oli ka esimene „checkpoint” ehk joogipunkt. Arvestades seda, kui korras see laud tol hetkel oli, ei olnud tõenäoliselt sealt veel palju inimesi mööda läinud. 2 topsi vett ja jalgadele uuesti valu.

Pildil on Scoutsrännaku teine kurv, mis pöörab raudteejaama poole ja rännak jätkub läbi Paldiski. Isiklikult on mulle see kurv olnud alati vastuoluline. Mitte selle asukoha pärast, vaid seetõttu, et selleks ajaks hakkab alati seljakoti raskus seljas tunda andma ja siis lööb korraga pähe, et „30 kilomeetrit on ju veel minna! Mis sa udu hommikul küll mõtlesid, kui silmad lahti tegid!”. Ehk alguse entusiasmile tuleb alati väike hirm juurde. Aga see hirm on hea, kuna psühholoogiliselt valmistab ette edasiseks katsumuseks.

Kalvar (vend) startis minust eespool ja pani kiirelt eest ära. Umbes 11. kilomeetril jõudsin talle järgi. Selgus, et tal on puus hakanud valutama ning seepärast peab ta rännaku lõpuni jalutama, joosta ei saa. Jätsime hüvasti ja võtsin jälle hoo üles.

Rada oli väga heas seisus. Polnud lund ega suuri loike. Pisut pori oli, aga see oli köömes. Enda trajektooril nägin enam-vähem sama palju tsiviil- ja militaarvõistlejaid. Mõnega oli nii, et kord jooksin mina temast mööda, siis tema minust. Vahepeal sai kõnnitud, siis jälle sörgitud. Selline vahelduva eduga.

Kõige parem hetk oli siis, kui Alexela suured kütusemahutid hakkasid lõpuks paistma. See tähendas, et Paldiski on lähedal ja seega ka finiš.

 

Lõpp hea, kõik hea :) 

P.S. Rännakuks ettevalmistusel aitas kaasa ka Harku Poolmaratonil osalemine. Minu jaoks oli see kui peaproov :)

Ilmataat, ära alt vea!

Praeguseks olen 2 nädaga läbinud umbes 15 kg seljakotiga juba pisut üle 40 kilomeetri. Peab tõdema, et jooksmine on alguses olnud alati päris raske, kuid pika peale harjub ära.

Nagu ikka, tuli alguses võidelda teatud anomaaliatega, nagu näiteks okserefleks pärast 5. kilomeetrit ning reielihaste kramp pärast 10. kilomeetrit. Õnneks need hädad möödusid ning pole enam kimbutanud.

Kuigi praegu osalen ka kuu aega kestval sõudmisvõistlusel (iga päev sõua palju jõuad ja pane logiraamatusse meetrid kirja. Kes kuu ajaga kõige rohkem meetreid kogub on võitja.), pole ma seal eriti palju meetreid teinud. Enamjaolt mööduvad trennid jõusaalis jõudu tehes ja väljas joostes.

Vaadates praegust ilma, võib olla optimistlik. Eile sattusin ka ühe uudise peale, kus aprilli alguseks lubati lund. See oleks pisut halb, kuna rikuks raja ning siis tuleks sumbata lumes ja poris. Aga pole kehva ilma, on ainult kehv riietus nagu üks tark mees kord ütles. Eks saab ka keerulistes tingimustes hakkama.

Homme sõuan Harku poolmaratonil 21 097 meetrit ehk poolmaratoni, mis on mõnus vahepala enne järgmise nädala Scoutsrännakut.

Ilmataat on järgmiseks nädalaks üsna optimistlik. Loodetavasti sademeid ei tule. 

Odomeetri näit kerkis üle 1,7 miljoni meetri

Täna pärast 5000 meetri sõitmist sõudeergomeetril, lõin numbrid taaskord Concept2 süsteemi sisse ning avastasin, et olen 10 kuuga läbinud ergomeetril 1700 kilomeetrit. Ka endale on üllatus, kui palju meetreid on kogunenud. 

Nüüd ajas tagasi vaadates võin öelda, et ergomeetril olen ikka päris pikki tunde istunud. Esimesed 10 000 meetrit sõudsin 2012. aasta lõpus, kui istusin ergomeetrile ja mõtlesin, kui kaua suudan sõuda. Umbes 8000 meetri juures tulid juba loobumismõtted ning pikast istumisest hakkas tagumik ka valutama. Pingutasin ikka 10 000 meetrit ära, kuna ilus ümmargune number ju. Ajaks oli 45 minutit, mis tegelikult oli küllaltki nõrk aeg.

Asi muutus huvitavamaks eelmise aasta maikuus, kui kevadtundest ja suurest suve ootusest hüppasin ükskord ergomeetri selga ning mõtlesin sõuda 500 meetrit nii kiiresti kui võimalik. Ajaks tuli 1 minut ja 42 sekundit. Mina olin omadega täiesti läbi ning uskusin, et see on igati korralik aeg. Paraku aega Concept2 süsteemi sisse lüües ja seal seda teistega võrreldes, oli tegemist üpriski alla keskmise ajaga.

Siis otsustasin, et aeg peab paremaks muutuma ning hakkasin selle nimel trenni tegema. Hakkasin rohkem jõusaalis ergomeetri taga trenni tegema ning suvel sai palju ka värskes õhus joostud. Pideva katsetamise ja youtube’i õppevideote taustal hakkasid ka minu ajad paranema. Võin öelda, et võrreldes mai 1 minuti ja 42 sekundiga, on mu 500 meetri aeg paranenud 1 minuti ja 28 sekundini.

Üksi sõites hakkas igav ning seetõttu otsustasin enne sügist ka võistkonnaga liituda. Lappasin mööda Concept2 süsteemi ja avastasin sellise tiimi nagu Empty the Tanks. See polnud väga suur tiim ning seetõttu luges seal ka igaühe enda isiklik panus palju rohkem. Tiimil on ka blogi, kuhu tiimi juht Caroline kirjutab iga nädal midagi. Olgu see siis kas võistluste kokkuvõte või lihtsalt teavitus eelolevatest võistlustest – alati on seal palju infot.

Koos Empty the Tanksiga osalesin ka esimesel kuu aega kestval võistlusel „Fall team Challenge”, kus sõudsin kuu ajaga 700 kilomeetrit. Päevas teeb see pisut üle 23 kilomeetri. See polnud kerge ning kõik meetrid ei jagunud nii ühtlaselt, et iga päev 23 kilomeetrit. Oli päevi, kus sai vähem sõutud ja oli päevi, kus sai rohkem sõutud. Kõige rohkem sõudsin nädalavahetuseti ja siis tulid päevas ikka 40-50 km otsad. 

Milleks selline hullumeelsus ette võtta? Ega ma ise ka ei teadnud miks. Ehk oli asi ka tiimikaaslastes, kes sõudsid iga päev palju meetreid ja ma mõtlesin, et tahaks kasvõi võistkonna esikolmikus olla. Hiljem pärast võistlust ütles isegi üks tiimikaaslane, et jätkas võistluse lõpus sõudmist seetõttu, kuna mina temast edetabelis mööda läksin. Ta pingutas kõvasti ja mina olingi vahepeal tema kannul ja vastupidi. Võistluse lõppedes oli ta minust napilt ees.

Pärast seda osalesin ka 24 tunni Eesti rekordi püstitamises, kus segavõistkonnaga (mehed ja naised) sai uus Eesti rekord püstitatud. Sõitsin öösel ja pingutasin kõvasti. Igavesti lahe üritus oli! Vaata pilte sellest SIIN.

Juba sügisel hakkasin Eesti suurima sisesõudmisevõistlusel osalemisest unistama. Tegemist oli nimelt Alfa 2014-ga, mis toimus jaanuari lõpus. Mulle meeldis see üritus väga, kuna võistlusel oli tegemist väga mõnusa atmosfääriga ja suutsin isegi oma isiklikku tippmarki 1000 meetris parandada 3 minuti ja 11 sekundini. Juhhei!

Enne seda osalesin detsembris toimunud 1000 meetri võistlusel Pärnus. Mäletan, et pärast sõitu kulus mul ikka üpris kaua aega, et end koguda. Pingutus oli mu enda jaoks olnud meeletu. Siis kui suutsin endale vastata küsimustele, et kus ma olen ja kes ma olen, ajasin end spordisaali matilt püsti ja võtsin sammud riietusruumi poole. Enne riietusruumi jõudmist tundsin, et miski tahab üles tulla. Ja see tuligi. Õnneks jõudsin enne seda WC-sse. Keegi õnneks ei näinud, aga kuulda võis küll.

Jaanuaris toimus ka kuu aega kestnud sisesõudmisvõistlus, kus osalesin Eesti tiimis. See oli lahe üritus, kuna ühes võistkonnas sai sõita koos Eesti sõudetippudega. Pole ju tavaline, kui saab ühise eesmärgi nimel pingutada koos maailmameistrivõistluste medalivõitjatega. Minu panuseks oli kuu ajaga 417 kilomeetrit. Tiimisiseselt oli see suuruselt 5. panus. Kaks esimest sõitsid kumbki üle miljoni meetri.

Sõudmine on raske ala, seetõttu see ongi huvitav. Aga eks iga spordiala ole raske, sest ilma pingutamata häid tulemusi ei tule. Lisaks on sõudmine ka harrastajatele huvitav, kuna Concept2 on loonud väga motiveeriva keskkonna, kus iga kuu toimub midagi põnevat. Lisaks aitab sõudmine ka hästi vormis püsida. Kui mingi ala meeldib, siis tasub alati pingutada!

 

Blogi tuleb taas

Mõtlesin uuesti blogi kirjutama hakata, kuna kirjutasin ennem umbes 1,5 aastat blogi ja siis ei viitsinud enam sellega tegeleda. Nüüd on tahtmine jälle tagasi tulnud ja näib, et on ka piisavalt aega selleks.

Kui ma ennem kirjutasin enamjaolt majandusest, siis nüüd ma kirjutaks hoopis millestki muust. Ka ei ole mul plaanis kirjutada ka poliitikast ega teistest "tulistest" teemadest. Millest siis kirjutan?

Tegelikult on teemasid üpris palju nagu näiteks sport, meelelahutus või lihtsalt mõned huvitavad mõtted, mis mõnikord jäävad kripeldama. Kindlasti ei kavatse ma blogist teha ka mingit memuaari-romaani-lüürika-luule-stiilis tekste.

Kes viitsib lugeda, ärgu pahandagu õigekirjavigade pärast, sest kirjutan üpris vabas vormis siia. See küll ei tähenda, et ma siia täitsa kõmri keelt kirjutaks, vaid vabas vormis on vabam kirjutada.

Ei oska öelda, kui tihedalt kirjutama hakkan. Kord 1-2 nädala jooksul ehk.

Ilusat Vabariigi aastapäeva jätku :)