Milleks rünnata maailmarekordeid?

Tõenäoliselt olete juba kuulnud, et jaanuaris kavatsen koos Rait Merisaarega purustada kaks maailmarekordit. Kuid miks just sellise otsuse vastu võtsin?

Oleks liiga lihtne öelda, et „põnevusest” või „tundus huvitav”. Sellised otsused ei saa sündida hetkeemotsioonide põhjal, vaid vajavad põhjalikku läbi mõtlemist ja seda eriti minul, kellele need kaks maailmarekordi katset on elus esimesed. Tõtt-öelda alustasin sõudmisega umbes 15 kuud tagasi, kuid soov aina edasi areneda on olnud suur. Aga see on ainult üheks põhjuseks, miks rekordiürituse ette võtsin.

1) Teha midagi, mida varem teinud pole. Praegu on minu ekstreemseimad spordivõistlused olnud Scoutsrännak ja 700km ergomeetril ühe kuuga. Miljoni meetri rekord ja pikima kestvussõidu rekord oleks uus viis arenemiseks ja kasvamiseks. Mõnes mõttes oleks see ka nagu pea ees vette hüppamine tundmatus kohas. Kuid tugevamaks saabki siis, kui võtad kanda ühe suure ja raske tüki. Maailmarekordi Projekt on üks sellistest.

2) Mulle meeldib sport. Miks mitte tegeleda alaga, mis sulle meeldib ja üritada seal ka midagi saavutada. See oleks nagu tänu spordile endale, mis on mulle häid emotsioone pakkunud.

3) Elus tuleks koguda elamusi. Kindlasti saaks ühe tõeliselt suure elamuse ka benji-hüpet või langevarjuhüpet tehes. Kuid ka 5 päeva järjest ergomeetri sõudmist on omaette elamus. Ka alates sellest, kui Maailmarekordi Projekti avalikustasime, on mu igapäevaellu tunginud nö uus elamus. Alguses vajas see mõte harjumist ning öösel kippusid ikka hirmuunenäod tulema. Nüüd olen mõttega harjunud ning olemas on konkreetne eesmärk, mille nimel trenni minna, oma tervist jälgida ja oma plaane teha. See on hea tunne!

4) Aidata teisi. Maailmarekordi Projekt on heategevuslik ettevõtmine, millega soovime juhtida tähelepanu invasportlastele. Praegu käib sponsori otsing, kes oleks nõus meie rekordite nimel Invaspordi Liidule annetuse tegema. Olen kontakteerunud juba umbes 15 suurfirmaga, kuid paraku on kõik andnud eitava vastuse. Kurb. Kuid eks otsingud käivad edasi ja aega on veel 2 kuud. Loodetavasti ka leiame selle tubli sponsori. Jutt käib siis 1000 eurost.

5) Olla eeskujuks. Minu eeskujudeks on alati olnud sportlased. On imeline lugeda autobiograafiaid, kus vaesusest, läbi haiguste või läbi suurte raskuste on sirgunud maailmameistrid ja oma alade tipud. Tee tippu pole kerge, aga need, kes sinna jõuavad on visad. Tahaks olla näide sellest, et kuigi seisad silmitsi suure takistusega, ei löö sa selle ees kohkuma ja viid oma võetud eesmärgi lõpuni. Seda olen õppinud tippsportlastelt.

Tahaks öelda aitäh kõigile, kes meie Facebooki lehekülge laikinud on ja ka meediafirmadele Õhtuleht, Delfi Sport ning ERR, kes meie rekordiüritusest kirjutasid.