Eile, 10. mail toimus 100 kilomeetri võistkondlik sõit sõiduergomeetritel. Ja kuigi olin ka ennast sinna kirja pannud, vaevasid mind sellega seoses isiklikud hirmud, sest läksime üritama uut Eesti rekordit.
Sõidu tempoks valiti 1:30/500 meetrit. See tähendas, et ühe
minuti ja 30 sekundiga tuli läbida 500 meetrit. Selline on sõudeergomeetri
arvestuslik tempo.
Tegemist oli kiire tempoga ning seetõttu kahtlesin
palju, kas suudan kogu selle viie tunni jooksul jätkuvalt sama kiirusega sõita.
Ja kuigi närveerisin juba nädal aega enne võistlust, puges kahtluseuss hinge
eriti just viimasel ööl enne võistlust. No mis sa teed, ei suuda magama jääda,
mõtted ainult homsel võistlusel.
Võistluspäeva hommikul närveerisin endiselt, kuid keha oli
laengut täis. Olin valmis võistlusse sööstma ning andma oma panust.
Imestuseks ei möödunudki esimesed vahetused nii raskelt, kui
olin ette kujutanud ning tempo püsis enamjaolt kogu aeg 1:30 või alla selle.
Mida lõpu poole, seda lihtsamaks läks ning kui minna oli veel alla 10
kilomeetri, oli sõit lausa lust.
On huvitav, et kui võtad ette midagi, mida varem pole teinud
ja mis näib olevat mäekõrguna saavutus, avastad, et su mõtted enda võimetest ei
pea paika ning koos tahtejõuga suudad saavutada rohkem kui arvad. Nii juhtus
minuga, kuna leidsin endas veel hulgaliselt jõuvarusid ka viimasteks
kilomeetriteks.
Ühisel panusel tõmbasime 100 kilomeetri sõidus kaheksakesi uue Eesti rekordi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar