Rahuloluks on põhjust

Sügisel enne EMT sarja algust mõtlesin, et oleks tore, kui saaks sisehooaja peale kasvõi ühe medali. Kuid hooaeg lõppes 5 medali ja maailmarekordiga, mis oli täielikult üle ootuste.

Mäletan, et enne EMT sarja sõite toimus oktoobris üks Firmaspordi üritus, kus sai samuti võisteldud sõudeergomeetril. Tegemist oli aga võistlusega, kus ei sõidetud mitte Concept2 ergomeetril, vaid masinaga, millel oli veepaak. See tähendab, et kui Concept2 töötab õhutakistusega, siis see masin töötas veetakistusega.

Kindlasti ei saa neid masinaid üks-ühele võrrelda, sest juba sõidu ajad tulevad masinatel kõvasti erinevad. Mäletan, et võitsin Firmaspordi 1 km sõidu vee-egomeetril ajaga 2 minutit ja 32 sekundit. Conceptiga võrreldes on see hullumeelne aeg, sest kui vaadata näiteks Eesti 1 km reitinguid, siis parim aeg on 2:42,2 ja see kuulub Tõnu Endreksonile.

Tõtt-öelda, läksin Firmaspordi üritusele mõttega, et oleks tore poodiumile saada ning sel hetkel ei osanud hinnata ka oma vormi. Pigem alahindasin seda. Kui sõit sõidetud, oli tulemus ka endale üllatuseks.

Oktoober oli juba see kuu, kui käiku oli lastud ka maailmarekordi plaanid ja alustatud sai Maailmarekordi Projektiga. See oli hea, et me koos Rait Merisaarega asja avalikuks tegime, kuna siis polnud meil enam taganemisruumi ning pingutada tuli kõvasti, sest kes ikka tahaks teiste ees oma lubadusi murda.

Koos Maailmarekordi Projektiga muutusid ka treeningplaanid ehk tuli hakata valmistuma ultra sõitudeks. Kuigi jäin oktoobris toimunud maratonisõidult kõrvale, sõitsin trennis usinalt palju kilomeetreid iga nädal.

Novembris toimusid Eesti meistrivõistlused 6000m distantsil. Kuna äsja läbi saanud EMT sari oli mulle alles teine, siis polnud ma varem 6000m distantsil võistelnud. Mäletan, et sain 2. koha. Novembris toimus ka 24 tunni võistkondlik sõit ergomeetril, kus tõmbasime samuti kõik koos uue Eesti rekordi.

Detsembris toimus EMT II etapp Pärnus ja distantsiks oli 1000m. Seal sain samuti 2. koha ning parandasin isiklikku rekordit (mis pärines suvest) umbes 5 sekundi võrra. Olin rahul, sest arvestades treeningmetoodikat – treenimine ultraks, mitte lühidistantsideks, oli tulemus väga hea.

Siis saabus kauaoodatud jaanuar. Mul on veel nii selgelt meeles 5. jaanuari hommik, kuidas ärkasin, mis kell kohale jõudsin ja mis mõtted valdasid mind, kui nägin ergomeetri monitori ees 1 miljonit meetrit, mis hakkas siis sõidu ajal alla kerima.

Tol hommikul mul ärevust polnud. Olin oma ärevuse juba ära põdenud mitme kuu jooksul enne ning 5. hommikul oli lihtsalt mõte kogu projekt järgnevate päevade jooksul ära vormistada. Kordagi ei olnud sellist üleolevat mõtet, et eelnev rekord pole midagi ja selle saab lihtsalt pihuks ja põrmuks sõita. Eks aukartust oli ikka eelnevate sõitjate ees, kuid samas nende keskmine 2:28 ja midagi peale, tegelikult väga närviliseks tol hommikul ei teinud.

Pigem võisid kõhklusi tekitada muud asjaolud. Näiteks uni ja see, kuidas keha vastu peab sellisele koormusele, sest puhkust ju nende 3,5 päeva jooksul kordagi eriti ei saanud. Sõitsime küll 15 minutiliste vahetustega (esimesel päeval olid vahetused ka pisut pikemad), kuid 15 minutit ei ole ju nii suur aeg, et suudaks täielikult taastuda.

Und tuli vist 3,5 päeva jooksul kokku arvan, et pisut üle tunni, kuigi uneaega oli ca. 4 tundi. Asi oli nimelt selles, et ma ei suutnud unepausidel magada, kuna oli raske ennast sellest kõigest välja lülitada. Mäletan, et esimesel ööl natuke magasin. Teist ööd ei mäleta, kas sain üldsegi sõba silmale.

Sellise unetuse juures hakkas tunduma iga uus öö ja päev, et koht, kus sõidan, on muutunud. Tegelikult olime ju kogu aeg samas ruumis, aga mulle tundus nagu oleks üks päev saal suuremaks läinud, teine päev aga, et väiksemaks.

Pärast rekordi tegemist ei jõudnud mulle tükk aega kohale, et olime teinud ju uue maailmarekordi. Kuid eks see vajas harjumist.

Kuigi liigesed ja eelkõige näpud said palju koormust 3,5 päeva jooksul, ei jäänud mulle sellest mingeid püsivaid tervisekahjustusi. Alfal (EMT 3. etapp) ma küll ei osalenud, kuid veebruari lõpus Väike-Maarjas toimunud Eesti meistrivõistlustel sai 1000m isiklikku rekordit parandatud 2 sekundi võrra ja võetud hõbemedal. Kogu sarja kokkuvõttes olin teine.

Hiljuti sai osaletud ka Sõudespinningu 10km naistepäeva sõidul, kus sai isiklikku rekordit parandatud. Nüüd on märtsi lõpus tulemas ka Harku Poolmaraton, kus kavatsen kindlasti osaleda. 

FOTOL: Selle hooaja saak: Maailmarekord, 5 medalit ja Hamish Bondi ning Eric Murray autogrammid.